Kuld on üks vanimaid raha vorme, mida üksikisikud ja ühiskonnad kasutavad. Kullastandard on rahasüsteem, kus ringluses oleva raha, sageli paberraha, väärtus on otseselt seotud kullavaruga. Selle standardi järgi fikseeritud valuutad muutuvad ka üksteise suhtes fikseerituks, võimaldades prognoositavaid valuutavahetusi. Vastand on fiat-valuuta, mis tähendab, et keskpankadel on võimalus rahapakkumist suurendada või vähendada, arvestamata kindlaid standardeid.
Kui majandusajaloolased viitavad kullastandardile, siis üldiselt peavad nad silmas 19. sajandi lõpus kehtestatud rahvusvahelist kullastandardit. Inglismaa hõbevaluuta kriisi tõttu, mis kulmineerus sellega, et Ameerika Ühendriigid peatasid kõik hõbedamaksed, sai see standard alguse 1871. aastal, kui ühendatud Saksamaa kehtestas Reichsmarki kui range kullastandardi valuuta. 1900. aastaks järgisid seda eeskuju peaaegu kõik globaalsed majandusjõud.
See esialgne süsteem jõudis oma esimese kriisini Esimese maailmasõja algusega. Selle sõja pidamise uskumatud kulud sundisid Suurbritanniat üle minema fiat-valuutadele. Versailles’ leping, millega kehtestati tingimused alistumiseks, sundis Saksamaad suure osa kullavarust reparatsioonidena loovutama. Näiliselt pidi see tugevdama võitnud riikide kullavarusid. Kõrvalmõju oli aga see, et Saksamaal ei jätkunud kullastandardil püsimiseks piisavalt kulda. Vaatamata suureks tööstusjõuks jäämisele ei jäänud Saksamaal muud üle, kui minna üle fiat-valuutale.
Selleks ajaks, kui Saksamaal ja Ühendkuningriigil õnnestus 1920. aastate keskel ajutiselt kullastandardi juurde tagasi pöörduda, olid teised suuremad majandused, sealhulgas USA, sellest lahkumas. Rahvusvaheline kullastandard suri ametlikult 1933. aasta Londoni konverentsil, kui osalevad riigid ei suutnud kulla väärtuses kokku leppida. Pärast Teist maailmasõda vaidlesid mõjukad majandusteadlased, nagu John Maynard Keynes, edukalt selle standardi juurde naasmise vastu ja valuutadega hakati kauplema Bretton Woodsi lepingu alusel. Bretton Woodsi kokkuvarisemine 1972. aastal juhatas sisse vabalt ujuvate valuutade ajastu ja kuld kaotas isegi oma staatuse keskpanga reservide arvestuse alusena.
Kuigi fikseeritud valuutade süsteem võimaldas ülemaailmses kaubanduses tohutult laieneda, ei olnud kullastandard oluliste probleemideta. Kuna kullavarud kasvavad aeglasemalt kui majandused, on standard väga deflatiivne. Näiteks USA-s oli deflatsiooniperioodid, mis kestsid koguni 14 aastat pärast sellele üleminekut. Võib esineda ka tohutuid lokaalseid väärtuse moonutusi; näiteks suure kartulinälja ajal oli iirlastel tulusam kartuleid Inglismaale eksportida kui nälgivatele kohalikele müüa. Muutes rahvusvahelise kaubanduse prognoositavamaks, avaldab kullastandard maksuametitele survet loobuda imporditariifidest ning liikuda oma kodanikele kehtestatud tulu- ja müügimaksude suunas. Laen muutub sellel standardil põhinevates majandustes väga kitsaks, kuna valitsused ei saa trükkida rohkem raha, kui majandus seda vajab.