Kuldväärtpaberid jagunevad tavaliselt ühte kolmest suurest kategooriast: kullavõlakirjad, kullabörsil kaubeldavad fondid ja kulla investeerimisfondid. Kõik kolm on finantsinstrumendid, mis on seotud kulla ja sageli ka muude väärismetallide turuväärtusega, välja arvatud see, et kullavõlakirjad on otseselt tagatud kullavarudega. Samuti on võimalik investeerida kullasse kui väärtpaberisse, ostes ja müües kulda füüsiliselt selle väärtuse alusel kaubabörsidel.
Läbi ajaloo on paljud inimesed näinud kullainvesteeringuid võimalusena kaitsta oma finantsvarasid selliste katastroofide eest nagu poliitiline või majanduslik ebastabiilsus, inflatsioon ja valuutakursside kõikumised ning aktsiaturule omased riskid. Kullaväärtpaberite puhul muutub see aga halliks alaks, sest börsil kaubeldavad fondid järgivad turu suundumusi ja investeerimisfondid püüavad turgu mitmekesisuse kaudu võita, kuid sageli ei suuda seda eesmärki saavutada. Kuldväärtpaberitega spekuleerimisele aitab kaasa ka kullastandardi rahvusvaheline lagunemine 1971. aastal, kui USA president Richard Nixon lõpetas USA paberraha poliitika, mille kohaselt on USA paberraha otse konverteeritav samaväärse väärtusega kullaks.
Kullaga seotud võlakirju või kullaga konverteeritavaid võlakirju emiteerivad kaevandusettevõtted, kes tagavad võlakirju otse nende valduses olevate kullavarude kaudu. Kullavõlakirjad annavad investorile võimaluse oma võlakirjad igal ajal kullaks konverteerida, ilma et peaks kuldmetalli ennast füüsiliselt ladustama ja kindlustama. See muudab need väga likviidseteks finantsinstrumentideks, mis jälgivad kulla toorme hinda ja on mugavalt konverteeritavad kullaks või sularahaks. Kullavõlakirjade kui kulla väärtpaberite ühe peamise vormi negatiivne külg on see, et kui kulla hind turul langeb, on võlakirjad vähem väärt ja tavaliselt on need seotud ühe kaevandusettevõttega, kes võib oma poliitikat muuta. Kui kulla kaevandamine läheb praegusest kullahinnast kallimaks, siis hakkab ka võlakirjade väärtus langema.
Börsil kaubeldavad fondid kui kullaväärtpaberite vorm sarnanevad võlakirjadega selle poolest, et need on täielikult tagatud kullakangiga, mis on turvaliselt hoiustatud ja kindlustatud. Need fondid on aga loodud turutrende järgima. Piirkondlikud kullaturud, nagu Austraalia kullaturg koos oma Gold Bullion Securities fondiga, kõiguvad võrreldes kulla hindadega mujal ning tõusevad ja langevad koos turuga.
Kullaga seotud investeerimisfondid on kahtlemata kõige spekulatiivsemad kuldväärtpaberite liigid inimese jaoks, kes otsustab sellesse väärismetalli investeerida. Investeerimisfond on aktsiate, võlakirjade ja lühiajaliste investeeringute kogum, mida juhtkond juhib, et püüda tagada rahalist kasu, mis ületab turu üldiste suundumuste. Investeerimisfondide aktsiate puhasväärtust (NAV) arvutatakse igapäevaselt ning kulla investeerimisfondide puhul on investeeringute keskmes erinevad väärismetallid nagu kuld, hõbe ja plaatina. Idee on tasakaalustada kaotavad investeeringud fondi investeeringute juurdekasvuga, et saada üldine positiivne tootlus. Hinnangud näitavad aga, et üldise kategooriana ületab vaid umbes 1–30% kõigist investeerimisfondidest statistiliselt olulisel määral turu keskmist ning nende kasvades kipub nende edu halvenema.