Kuld-harilik lind on Inglismaal ja Aasias põlisrahvas. Tuntud oma erekollaste sulgede ja kõrgete, meloodiliste flöödilaadsete vilede poolest, veedab see suvekuud, tavaliselt maist augustini, Euroopas ja Lääne-Aasias. Tavaliselt talvitab lind ülejäänud kuud troopilises kliimas. Kuld-hariliku orioli lennumuster on otsene, liikumise järkjärguliste lainetustega, sarnaselt rästale.
Kuld-kuldpuu eelistab pesitseda suurtes paplisaludes ja teiste veelähedaste lehtpuude seas. Nad toituvad peamiselt putukatest ja puuviljadest. Linnud veedavad suurema osa ajast ülemistes puuvõrades.
Liigi isase võib ära tunda tema erekollase sulestiku ja silmatorkavate mustade tiibade järgi. Mõnel oriolitüübil on ka valge värv, läbi sulgede ja piki rinda. Emased oriolid on tavaliselt tuhmrohelist värvi. Erinevalt liigi teistest versioonidest on kuldsel oriolil nii tiiva- kui ka sabasulgedes kuldsed triibud.
Seda tüüpi linnud on üldiselt väga häbelikud. See võib aidata neil nende loomulikku võimet vältida vaatlust. Nende väiksus ja kamuflaažitaoline värvus muudavad nende nägemise puuvõrade laigulises valguses, kus nad elavad, tavaliselt raskesti nähtavaks.
Need linnud teevad pesa puulatvadesse. Nad loovad rippkorvi tüüpi kodu, kasutades oksi, oksi ja muud puumaterjali. Kuld-harilik muneb tavaliselt kolm muna ja jätab emase mune ja pesa kaitsma. Munad on tavaliselt valged mustade täppidega. Imikutel ja noorukitel ei ole vanematele omast erksat värvi ning nad on tavaliselt pruuni-valgekirjud. Liigi emas- ja isasloom töötavad koos, et toita orioole poegi ja kaitsta pesa.
Aafrika kuldnokk on ka Aafrika lõunapoolsete Sahara piirkondade põlisrahvaste sugukonna liige. Tundub, et see sarnaneb Euroopa ja Aasia versioonidega, isasloomad on erekollased mustade tiibadega ja emased tumerohelised. Aafrika tiibade tiibadel on musta värvi veidi vähem kui Euroopa sortidel, kusjuures see värvus piirdub ainult tiiva lennuosadega. Aafrika linnud elavad paksus põõsas ja muudel metsaaladel.
Lind on oma nime saanud selle heli järgi, mida ta lauldes teeb. Nende kõne kõlab nagu ooohr – iii – ole. Selle onomatopoeetilise nime andis neile 1250. aastal Albertus Magnus.