Kujundite esmane ülesanne kirjanduses on tuua maastikku, inimesi või olusid elutruu kvaliteeti. Kujutisi peetakse üldiselt “kirjanduslikuks vahendiks”, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et see on viis kasutada keelt konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Kirjanikud kasutavad kujundlikkust, et anda oma sõnadele elu nii realistlikul kui autentsel viisil; see võimaldab neil tekitada lugejas teatud tundeid ja kujutlusi, mis loovad illusiooni, et need on pärit lugejalt temalt endalt. Eksperdid nimetavad seda tüüpi kirjutamist mõnikord kui “ütlemata jätmise näitamist”, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et kirjanik suudab tulemuste saamiseks piisavalt oskuslikult keelt kasutada ilma neid otse välja ütlemata või välja kirjutamata. Kujutised kirjanduses jagunevad tavaliselt kahte laia kategooriasse, nimelt kirjeldav ja kujundlik keel. Näiteid ja variatsioone on palju, kuid üldiselt on kõigil sama eesmärk, milleks on lisada käsilolevale kirjutisele sügavust ja erksamat tunnet.
Kirjandusseadmete mõistmine üldiselt
Kirjanduslikud vahendid on põhimõtteliselt võtted, mida kirjanikud saavad kasutada oma sõnade huvitavamaks ja proosa tõhusamaks muutmiseks. Mõnikord on kõige otsesem viis mõttele jõudmiseks kirjutada asjad kõige elementaarsemal ja arusaadavamal viisil, kuid mitte alati. Keelt saab kasutada ka väga kunstipäraselt ja see võib olla vahend lugejatele kirjeldamiseks, veenmiseks ja näitamiseks, millele nad varem ei mõelnud. Kirjanduslikud seadmed võivad sellistes olukordades väga abiks olla.
Eelkõige on kujutluspildid sageli tõesti kasulikud teatud kogemuste kirjeldamisel või seotud asjade vahel analoogiate leidmisel. Õige kasutamise korral võib see tuua lugejani palju konteksti ning muuta kirjeldatud stseenid või olukorrad elavaks ja realistlikuks. See võib ahvatleda meeli ja tuua kirjaliku teose tegelastele või seadetele elutruu kvaliteedi, mis sageli aitab või vähemalt ergutab lugeja kujutlusvõimet.
Kirjeldav keel
Kirjeldav keel on sageli kõige otsesem meetod kujundite kasutamiseks kirjanduses. Seda tüüpi kujundite eesmärk on luua stseeni elav, realistlik kirjeldus, mis köidab võimalikult paljusid lugeja meeli. Kirjanikud kasutavad seda sageli, kui kirjeldavad tegelaste välimust ja seadeid ning väljamõeldud maailma helisid, lõhnu, maitset ja tunnetust. Tasakaalu leidmine on oluline: liiga vähese teabe andmine ei võimalda lugejal stseeni nii elavalt kujutada, kuid liiga palju teavet võib narratiivi aeglustada ja lugeja kujutlusvõimet vähendada.
Heli kasutamine
Lisaks selle kasutamisele tegelaste, seadete ja objektide kirjeldamisel kasutatakse kujutisi ka piltlikult. Mõned levinumad kujundkeele tehnikad hõlmavad heliga seotud vahendeid, nagu onomatopoeesia, alliteratsioon, assonants ja konsonants.
Onomatopoeia on tehnika, mille abil valitakse sõnad, mis kõlavad kõneldes sama helina, mida nad on mõeldud jäljendama; sõna “buzz” on üks näide. Onomatopoeesiat kasutatakse peamiselt luules, kuid sellel on funktsioon ka proosas. Koos alliteratsiooni, assonantsi ja kaashäälikuga – tehnikad, mis hõlmavad kaashääliku ja täishääliku kordumist – võib see luua jäljendamise kaudu heliatmosfääri. Näiteks tuulest rääkivas lõigus võivad s-tähe susisevad helid taasluua läbi puulehtede puhuva tuule heli, mis paljude sõnul võib selle ellu äratada rohkem kui lihtne kirjeldus.
Sarnasus ja metafoor
Sarnasusi ja metafoori kasutatakse sageli ka kujundliku kujundi edastamiseks. Mõlemad on fraasid, mis on mõeldud ühe objekti võrdlemiseks teisega. Sarnasuses kasutatakse peamiste võrdlusvahenditena termineid “meeldib” või “nagu”, nagu kirjeldavas lauses “Kurikas tabas palli kuuliga nagu tulis”. Metafoorid seevastu ei kasuta sõnu “meeldib” või “nagu”, vaid kasutavad otsest sõnastust: “Ilutulestik oli tema kõrvus äike.” Mõte ei seisne selles, et ilutulestik tegelikult tema kõrvus plahvatas, vaid pigem selles, et see kõlas väga valjult – sama tunne nagu ülaltoodud näites.
Nii sarnasuste kui ka metafooride puhul muudab kasutatud kujundid kirjutamise köitvamaks ja sageli paremini ligipääsetavamaks. Metafoore peetakse sageli autoriteetsemaks ja need annavad edasi kitsamat sõnaökonoomsust, kuid sarnasused võivad mõnikord jätta rohkem ruumi kujutlusvõimele.
Isikupärastamine
Personifikatsioon on kirjanduses kujundliku kujundi teine vorm. See tehnika omistab muidu mitteinimlikule subjektile inimlikke omadusi, et anda talle elutunnet. See võib olla tõhus loodusnähtuste (nt välgu) kirjeldamisel, eriti kui see on kombineeritud muude kujutistega. Selle näiteks võib olla selline lause: “Välk levis üle taeva ja ulatus uurivate sõrmedega maa poole.” Elututele või muidu ebainimlikele asjadele inimlike omaduste andmine võib muuta kirjaniku tähenduse peaaegu koheselt äratuntavaks.