Kübersõda on termin, mida kasutatakse Interneti kasutamise kirjeldamiseks sõjapidamiseks virtuaalses maailmas, millel on sageli tegelik mõju füüsilises maailmas. Kuigi üldiselt viitab kübersõda ühe suveräänse riigi rünnakutele küberruumis teise suveräänse riigi vastu, võib seda kasutada ka korporatsioonidevaheliste, terroriorganisatsioonide rünnakute või lihtsalt häkkeritena kutsutavate isikute rünnakute kirjeldamiseks, keda peetakse sõjalisteks. Viimastel aastatel on kübersõda muutunud planeedi suuremate riikide seas murettekitavaks probleemiks ja peaaegu igal riiklikul sõjaväel on nüüd haru, mis on pühendatud nii kübersõja läbiviimisele kui ka selle vastu kaitsmisele.
Kuna maailm muutub võrgustumaks, muutuvad küberruumis toimuvate rünnakute suhtes vastuvõtlikumad süsteemid. Kuigi teatud sõjalised süsteemid jäävad ligipääsetavaks vaid kohapeal asuvas terminalis viibides, on valdav enamus tänapäeva riike kontrollivatest kriitilistest süsteemidest mingil või teisel viisil Internetiga seotud. Kuigi neid süsteeme kaitseb kõrge turvalisuse tase, on need siiski purunevad ning kübersõda tegeleb nõrkade külgede leidmise ja ärakasutamisega.
Enamik kübersõjas osalevaid riike on sihikule võtnud kolm peamist sektorit: rahandus, infrastruktuur ja valitsus. Finantsrünnakud võivad häirida maailma suuremaid turge, sulgedes elektrooniliselt juhitud kaubabörsid või sulgedes suuremate pankade või jaemüüjate veebipõhised toimingud. Infrastruktuuri rünnakud võivad riiki kahjustada, sulgedes olulised kommunaalsüsteemid, näiteks elektrivõrgud, või hävitades teisi, näiteks avades tammid või segades lennujuhtimissüsteemi. Valitsuse rünnakud võivad sulgeda valitsusametnike võime üksteisega suhelda, varastada salajasi digitaalseid sidevahendeid või avaldada avalikkusele selliseid asju nagu maksuteave, sotsiaalkindlustusteave või muud isikuandmed.
2009. aastal avaldati aruanne, mis näitas, et Ameerika Ühendriikide elektrivõrk on uskumatult vastuvõtlik küberruumis toimuvatele rünnakutele, mis võivad sadade miljonite inimeste elektrit välja lülitades riigi halvata. Aruandes väideti, et võrku olid juba rikkunud nii Venemaa kui ka Hiina, kes mõlemad olid maha jätnud tarkvara, mida sai süsteemi juhtimiseks kaugjuhtimisega aktiveerida. Kuigi sellist rünnakut pole kusagil maailmas veel juhtunud, võib see koos konventsionaalse sõjalise rünnakuga osutuda katastroofiliseks.
Paljud kriitilised sõjalised süsteemid on vastuvõtlikud ka virtuaalsetele rünnakutele. Näiteks satelliidisüsteeme, kuigi neid kaitseb ulatuslik turvalisus, on mõnikord rikutud. Kui vaenlane peaks võtma kontrolli spioonisatelliitide või lennukitele ja rakettidele GPS-andmeid edastavate satelliitide üle, võib see olla sõjaväele suur löök.
Viimastel aastatel on ilmnenud, et maailma suuremad sõjalised riigid pühendavad igaüks palju energiat ja raha kübersõtta. Hiina on saanud enim pressi oma saadete kohta, kuid teateid on ilmunud ka nii USA kui ka Venemaa programmide kohta. Kuigi need rünnakud on olnud enamasti heatahtlikud, loovad need aluse tulevastele sõdadele, mida saaks pidada valdavalt sidetehnoloogia kasutamise kaudu.