Kroomatsetaat on keemiline ühend, mis saadakse metalli kroomi kombineerimisel atsetaadi või soolaga. Seda ühendit, mida tuntakse ka kromoatsetaadina, kasutatakse laialdaselt laboratoorsetes ja teadusuuringutes ning see mängib olulist rolli ka tööstuses ja tootmises. Kroomatsetaati võib leida kahes põhivormis, millest igaühel on oma erinevad omadused ja rakendused.
Selle ühendi valmistas esmakordselt 1844. aastal prantsuse keemik Eugene Peligot. Peligot sai hiljem laialdaselt tuntuks kui esimene inimene, kes isoleeris uraani molekule. Kuigi molekulaarsed uuringud olid sel perioodil piiratud, tunnevad kaasaegsed teadlased kroomatsetaati selle väga tugeva nelisidemestruktuuri tõttu. See side mitte ainult ei muuda seda ühendit väga stabiilseks, vaid muudab selle ka suures osas vees ja muudes vedelikes lahustumatuks. Iga molekul koosneb kahest kroomi aatomist, kahest veeaatomist ja neljast atsetaadi aatomist.
Sõltuvalt sellest, kuidas seda valmistatakse ja säilitatakse, võib kroomatsetaat olla dihüdraat või veevaba. Dihüdraat tähendab, et molekulis on vesi, samas kui veevaba tähendab, et vesi puudub. Dihüdraatkroomiatsetaadil on erkpunane värv, veevabad sordid aga sinise, rohelise, violetse ja halli toonides. Mõlemad on pulbri, vedela ja pastataolise tekstuuriga.
Ajaloo jooksul on mõned inimesed kasutanud maitsetut ja lõhnatut ühendit rahvameditsiinis või koduseks ravimiks mitmesuguste vaevuste korral, kuigi seda tüüpi rakenduste toetamiseks on vähe usaldusväärseid uuringuid. Tänapäeval kasutatakse kroomatsetaati laialdaselt peitsina ehk vahendina värviliste värvainete kinnitamiseks kangasse. Seda saab kasutada ka fototöötluses, kus see aitab karastada emulsioonkemikaale või vahendina naha parkimisel. Võib-olla kasutatakse kroomatsetaadi kõige sagedamini laboris, kus see ühend toimib paljudes teaduslikes katsetes redutseeriva ainena või katalüsaatorina.
Kroomiatsetaadi valmistamine on pikka aega olnud koolide ja ülikoolide keemiaüliõpilaste ühine projekt. See katse on eriti väärtuslik orgaanilise keemia üliõpilastele, kuna see nõuab väga täpset kontrolli hapniku taseme üle ning aitab illustreerida ka nelisideme struktuuri tugevust ja tähtsust. Kuna kroom reageerib äädikhappega, tekib sellel julge sinine või roheline toon. Kui ühendile lastakse jõuda liiga palju hapnikku, muutub sinine helepunaseks. Selle katse edukalt läbinud õpilased õpivad hapnikutaset piisavalt kontrollima, et vältida lahuse üleminekut sinisest punaseks.