Kreeka retoorika on veenva diskursuse kunst, nagu seda praktiseerisid ja millest kirjutasid Vana-Kreeka mõtlejad. Vana-Kreeka ühiskonnas hinnati suutlikkust keele kaudu publikut mõjutada kui kodanikuaktiivsuse olulist komponenti. Selle tulemusena sai sellest lääne hariduse standardosa, mis jätkus 20. sajandil. Kreeka retoorika on kõige tihedamalt seotud kreeka filosoofi Aristotelesega, kelle neljandal sajandil eKr kirjutatud tekst “Retoorika” esitab üksikasjaliku analüüsi selle kohta, kuidas keel ja veenmine on omavahel seotud.
Aristoteles jagab retoorika kolmeks veenmisvahendiks: eetos, paatos ja logos. Eetos viitab pöördumisele kõneleja iseloomu poole. Kreeka retoorika praktiseerija peaks püüdma saavutada oma publiku usaldusväärsust, näidates üles praktilist intelligentsust, vooruslikku iseloomu ja head tahet. Kaasaegses kontekstis võib eetose kasutamise näiteks olla avalik esineja, kes viitab oma seotusele maineka ülikooliga või mainib oma heategevust.
Paatos viitab pöördumisele publiku emotsioonide poole. Kreeka retoorika julgustab kaastunde tekitamiseks kasutama retoorilisi vahendeid ja poeetilist keelt. See võib esineda selliste vahenditena nagu metafoorid, alliteratsioon ja anafora, mis on sõnade kordamine järjestikuste lausete alustamiseks. Näiteks Martin Luther King Jr.-i “I Have a Dream Speech” sisaldab mitu lauset järjest, mis on koos “Sada aastat hiljem”. Anafoorne kordus rõhutab edusammude puudumist kodanikuõiguste vallas, pannes publikut kogema keeleoskuse puudumist.
Logos on kreeka retoorika kolmas veenmismeetod ja viitab arutluskäigu kasutamisele argumendi püstitamiseks. See võib toimuda induktiivse loogika vormis, kus kõneleja kasutab üldiste järelduste tegemiseks konkreetseid näiteid. Selle näiteks võiks olla poliitik, kes näitab vastase toetust vastuolulisele küsimusele ja teeb sellest järelduse, et oponent on üldiselt riigiametisse sobimatu. Kõneleja võib kasutada ka deduktiivset arutluskäiku, milles ta kasutab konkreetsete järelduste tegemiseks üldist ettepanekut.
Kuigi kreeka retoorika on kindlalt juurdunud aristoteleslikus traditsioonis, mõjutas selle tänapäevaseid koolitusmeetodeid ka esimese sajandi roomlane Quintilianus, kes lõi hariduse eesmärgil viis retoorikakaanonit. Quintilianuse retoorilise diskursuse õppimise meetod algab argumendi väljamõtlemisest ja selle osade järjestamisest sidusaks esituseks. Neile kreeka retoorika kahele esimesele sammule järgneb stiililine keelekasutus, kõne terviku meeldejätmine ja edastamine, mis esitab sõnumi tõhusalt.