Krediidiraha viitab rahale, mis kujutab endast väärtusliku eseme tulevasi nõudeid üksuse vastu. Raha valdaja saab seda kasutada kaupade ja teenuste ostmiseks; kui omanik seda soovib, saab ta selle lunastada, et saada üksus, millega see on tagatud. Krediidiraha on valmistatud materjalist, millel on madal sisemine väärtus võrreldes väärtusega, mida see vahetamisel esindab. Teatud tüüpi krediidiraha hõlmavad IOU-sid, võlakirju ja rahaturukontosid. Mõned inimesed peavad seda tüüpi rahaks ka paberraha ja münte, kuna neil puudub sisemine väärtus ja neid saab vahetada väärtusliku kauba vastu.
Et illustreerida, kuidas see kontseptsioon tekkis, mõelge inglise kullasseppadele, kes sajandeid tagasi hoidsid väärismetallide ladestusi. Nad andsid välja paberraha neile, kes panid hoiule kulla või hõbeda edaspidiseks lunastamiseks. Need kullassepad mõistsid, et nad ei pea oma rahatähti väärismetallidega täielikult tagama, sest ainult väike osa omanikest tuleb tagasi, et oma noote konverteerida. Seejärel andsid kullassepad välja tagatiseta võlakirju laenuna inimestele, kes vajasid raha ja said intressimaksetest kasumit. Need pangatähed moodustasid krediidiraha varajase vormi.
Kui valitsus väljastab pangatähti, otsustab ta väärtusliku kauba, näiteks kulla või hõbeda, kohta, mille külge need kinnitada. Seejärel fikseerib see pangatähtedel stabiilse väärtuse ja määrab need vahetusvahendiks. Valitsus võib otsustada säilitada piisavalt väärtuslikku kaupa, et lasta kõigil, kellel on pangatähti, need lunastada. Valitsus võib ka otsustada hoida alles nii palju väärtuslikku kaupa, et rahuldada väike osa inimestest, kes tegelikult soovivad lunastada. Selles mõttes on pangatähed krediidiraha, sest inimesed saavad neid kasutada kulla või hõbeda lunastamiseks.
Kaasaegsetes rahasüsteemides emiteerib keskpank aga sageli raha, millel ei ole väärtuslikku toorainet. Rahapakkumise suurus neis süsteemides ei sõltu väärtusliku kauba olemasolust ega keskpanga kohustusest maksta krediidiraha väärtusliku kaubaga tagasi. Seda tüüpi raha tuntakse fiat-rahana ja see on enamikus kaasaegsetes rahasüsteemides kõige levinum rahavorm.
Krediidiraha võib viidata ka mis tahes nõudele väärtuslikule kaubale, mida kasutatakse pangatähtede asemel vahetusvahendina. Selle näited on tšekid, IOU-d ja võlakirjad, mida saab lunastada pangatähtede vastu. Mõnikord on rahal tähtaeg, näiteks tšekkide puhul, kus pank maksab tšeki saajale lunastustähtajal teatud koguse pangatähti.