Krediidianalüüs on protsess, mida võlausaldajad kasutavad selleks, et teha kindlaks, kas taotlejal tuleks lubada raha laenata, kas laenu või võla vormis. Juhtudel, kui võlausaldajad pooldavad krediidi väljastamist, saab seda protsessi kasutada ka krediidi suuruse määramiseks. Selliseid protsesse kasutatakse nii eraisikute kui ka ettevõtete krediidivõime määramiseks.
Krediidianalüüsi võib teha iga üksus, kes on huvitatud krediidi või laenu saamisest. Selle protsessi eesmärk on hinnata, kas potentsiaalne laenuvõtja suudab endale lubada võla tagasimaksmist ja kas ta seda tõenäoliselt teeb. Selle otsuse teeb sageli krediidianalüütik või krediidianalüüsi osakond.
Krediidianalüüsis vaadatakse tavaliselt läbi mitmeid punkte. Üks neist on sissetulek. Võlausaldaja soovib peaaegu alati teada laenuvõtja sissetulekuallikatest ja laekuvatest summadest. Isegi kui laenuvõtjal näib olevat piisavalt sissetulekut maksete osamaksete katmiseks, võib laenu andmisest keelduda. Seda seetõttu, et laenuvõtjal võib olla liiga palju olemasolevat võlga.
Krediidianalüüsis võetakse tavaliselt arvesse ka kulutusi. Võlausaldajad hindavad üldiselt, milliste võlgade eest potentsiaalne laenuvõtja vastutab. Laenajal võib olla suur sissetulek, kuid kui suur osa sellest on vajalik olemasolevatele võlausaldajatele maksete tegemiseks, võib seda pidada teiste laenuandjate tagasimaksmise võimaluste vähendamiseks.
Teine põhjus, miks krediidianalüüs võib vaatamata sissetuleku suurusele olla ebasoodne, on ebastabiilsus. Inimesel võib hetkel olla piisavalt vahendeid tagasimaksmiseks, kuid võib-olla pole ta pikka aega tööl olnud või on tal varem töökohta vahetanud. See võib panna võlausaldajad hindama, et isikul on suur oht oma makseid mitte maksta.
Krediidianalüüsis vaadeldakse üldiselt ka maksete ajalugu. Võlausaldajad arvestavad tavaliselt potentsiaalse laenuvõtja harjumustega tema arveid tasudes. Kui potentsiaalsel laenuvõtjal on varem teatud arveid jätnud maksmata, maksed tegemata või maksetega hilinenud, võib tema krediidianalüüs olla ebasoodne.
Samuti võib hinnata põhjust, miks laenu või laenu on vaja. Inimene võib küll tehniliselt tasuda maksete osamakseid, kuid paljud võlausaldajad leiavad, et teatud asjade eest tehtavad maksed ei tohiks ületada teatud protsenti inimese sissetulekust. Näiteks võib inimene otsida kodulaenu. Ta võib hüpoteegimakseid endale lubada, kuid see võib nõuda 60% tema sissetulekust. Potentsiaalsel laenuandjal võib aga kehtida reegel kodulaenu mitte väljastada, kui tagasimakse suurus ületab 20% laenuvõtja sissetulekust.
Kui inimene plaanib laenu võtta, saab ta teha asju, et muuta end soodsamaks laenukandidaadiks. Muuhulgas peaks laenuvõtja veenduma, et kõik olemasoleva võla maksed tehakse õigeaegselt ja kõik kontod on korras. Väiksemad võlad tuleks võimalusel tasuda, et vähendada laenuvõtja võlasummat. Mõned neist asjadest võivad võtta aega ja laenuvõtmisega viivitada, kuid laenuvõimet on võimalik parandada.
SmartAsset.