Kolju maht on kolju sisemuse mahu mõõt. Seda terminit kasutatakse selgroogsete kohta, kellel on nii kolju kui ka aju. Selgroogse aju suuruse üldhinnanguna kasutatakse sageli kolju mahtu. Kraniaalse mahu mõõtmine ei saa iseenesest tuvastada vigastusi või kõrvalekaldeid ajus, välja arvatud juhul, kui need vigastused põhjustavad aju märkimisväärset turset ja kolju äärmist deformatsiooni. Üks juhtum, kus seda mahtu saab probleemide diagnoosimiseks kasutada, on vesipea ehk ajuvedeliku tekkimine, sest vedeliku olemasolu põhjustab sageli aju ja kolju märkimisväärset paisumist.
Kolju mahu mõõtmine toimub tavaliselt nii, et kolju täidetakse paljude etteantud mahuga väikeste esemetega, määratakse kindlaks, kui palju esemeid täidab kolju, ja arvutatakse kogumaht. Selle arvutuse jaoks on eelistatud kandjateks helmed või väikesed metallkuulid, näiteks buckshot. See meetod ei anna täpset mahumõõtu, kuid kui üksikud kolju täitmiseks kasutatavad tükid on piisavalt väikesed, saab anda mõistlikult täpse hinnangu. Kuna täiskasvanud inimese koljude suurus ei erine oluliselt, on väike veapiir harva märkimisväärne.
Käimas on arutelu selle üle, kas suurem kraniaalne võimsus on seotud kõrgema intelligentsusega, kuid lõplikku vastust sellel teemal pole. See ei tulene mitte uuringute puudumisest, vaid pigem tõelise konsensuse puudumisest. Nii hominiidiliikide kui ka ainult inimeste puhul on tehtud uuringuid, mis usutavalt väidavad, et kraniaalne võime on intelligentsuse oluline näitaja, ja teised uuringud väidavad edukalt, et see pole nii. Selliste vastuoluliste andmetega ei saa praegu kindlat järeldust teha.
Kõige tavalisemad kontekstid, kus kuulda argumente kraniaalse võimekuse kohta, on seotud erinevate hominiidiliikide uuringute ja inimese IQ mõõtmisega. Vaatamata selge konsensuse puudumisele selle mõõtmise olulisuse osas, on olemas palju mainekaid teaduslikke uuringuid, mis võivad põhjendatud seisukohti toetada. Kõigil neil uuringutel on üks kokkulepe, milleks on see, et kolju maht ei mõjuta otseselt isiksust, temperamenti ega eelsoodumust teatud annete või käitumisviiside suhtes. Selliseid põhjuslikke seoseid on korduvalt ümber lükatud, kuna peale kolju suuruse on alati mängus ka muid tegureid, eelkõige aju enda seisund ja plastilisus.