“Kõva raha” on finantstermin, mida kasutatakse kahe erineva rahalise olukorra kirjeldamiseks. Üks taotlus on seotud era- või valitsuse rahastamisega, mis on käimas, mitte lihtsalt ühekordne toetus. Teine rakendus keskendub kulda, hõbedat või plaatinat sisaldavate metallmüntide kujul raha tootmisele. Viimases rakenduses tähistab see termin, et valuuta koosneb materjalist, mis on püsiv ja käegakatsutav ning suure tõenäosusega säilitab pikaajaliselt teatud väärtuse.
Seoses valitsuse toetustega on „raske raha” seotud konkreetsete projektide pideva toetamisega, mis vastavad valitsusasutuse kehtestatud nõuetele. Seda tüüpi taotluste näideteks on päevakeskustele antavad toetused, et võimaldada neil osutada teenuseid kogukonnas, kus nad elavad. Sarnast lähenemist kasutatakse sageli kliinikutes, mis pakuvad piiratud geograafilises piirkonnas elavatele inimestele algelist tervishoiuteenust. Selle asemel, et anda ühekordseid toetusi, uuendatakse neid igal aastal.
Eraorganisatsioonid ja ettevõtted võivad ka väärt raha pakkuda. Üks näide on stipendiumiprogrammid, mida ettevõte või ettevõtete grupp pidevalt rahastab. Lisaks võivad ettevõtted või mittetulundusühingud anda ka raske raha laene, mis on seotud kogukonna jaoks eluliselt tähtsaks peetud põhjuse või projektiga, tavaliselt intressimääradega, mis on tunduvalt madalamad kui kommertslaenude puhul.
Nagu ka muud tüüpi laenuandjad, seavad kõva raha laenuandjad laenu saamiseks põhikvalifikatsiooni. Kui laene antakse heategevusorganisatsioonidele või ühiskondlikele eesmärkidele, on suur tõenäosus, et laenuintressid on madalad. Samal ajal võivad hüpoteeklaene pakkuvad kõva raha laenuandjad nõuda intressimäärasid, mis on kõrgemad kui teiste laenuandjate keskmised intressimäärad. Tavaliselt põhineb seda tüüpi hüpoteek rohkem kinnisvara omakapitalil ja vähem omaniku praegusel krediidireitingul või sissetulekutasemel. Kõrgemad intressimäärad ja tasud, mis on seotud kõva raha hüpoteegiga, tasakaalustavad mõningaid riske, mille laenuandja võtab vastutasuks laenu heakskiitmise eest.
Kunagi kippusid valitsused kasutama kõva raha oma paber- ja mündivaluuta tagatiseks. Seda seetõttu, et väärismetallid, nagu kuld või hõbe, hoidsid oma väärtust, luues kindla aluse riigi valuuta väärtusele. Aja jooksul on paljud riigid sellest protsessist eemaldunud ja kipuvad kasutama nn fiat-raha. Kuigi fiat-raha on kaubeldav, on see seaduslik maksevahend valitsuse määruse tulemusel, mitte seetõttu, et sellel oleks oma väärtus.