Kosmose leping on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on käsitleda probleeme kosmose võimaliku kasutamise ja kuritarvitamise pärast. See töötati välja 1967. aastal koostöös Ameerika Ühendriikide ja tollase Nõukogude Liiduga, kahe riigiga, kes osalesid tugevalt niinimetatud kosmosevõidujooksus. Lepingule allakirjutanud nõustuvad kasutama kosmost rahumeelsetel eesmärkidel, hoiduma taevakehade nimetamisest riigi territooriumiks ning võtma vastutuse oma piiridelt alguse saanud kosmosetegevuse eest, sealhulgas nii valitsuse kui ka erakosmoseprogrammide eest.
Ametlikult tuntud kui leping riikide tegevust reguleerivate põhimõtete kohta avakosmose, sealhulgas Kuu ja teiste taevakehade uurimisel ja kasutamisel, on väliskosmoseleping tihedalt modelleeritud lepingule, mis töötati välja Antarktika kasutamise arutamiseks. Antarktika on eraldatud ülemaailmseks rahumeelseks loodusvaraks teadusuuringuteks ja eksperimenteerimiseks ning inimestel ei ole lubatud Antarktika territooriumil kasutada ega arendada massihävitusrelvi ega esitada selle territooriumi kasutamise kohta eksklusiivseid nõudeid.
See leping on kosmoseõiguse aluseks. Kosmoselepingu liikmed on kokku leppinud, et nad ei käivita ega kasuta kosmoses massihävitusrelvi, kuigi tavarelvadele ei ole kehtestatud keelde. Samuti peavad nad kasutama vastutust ruumi eest, võttes endale vastutuse kahjude eest, mille on põhjustanud riikide valitsuste või eraettevõtetega seotud teadusuuringud ja seadmed. Allakirjutanud peavad kontrollima ja heaks kiitma kavandatud kosmoseoperatsioone, mis algavad nende piiridest, ning kui allakirjutanul on ettepaneku pärast muret, võib olukorra hindamiseks ja soovituste väljatöötamiseks nõuda konsultatsiooni.
Kosmoselepingu alusel aktsepteeritakse astronaude inimkonna saadikutena ja kogu inimkonna esindajatena ei saa nad nõuda maad oma kodurahvaste ega teiste jaoks. Leping keelab ka tegevused kosmoses, mis võib põhjustada kosmoses leiduvate objektide saastumist või korvamatut kahju. Kõik need juhised on mõeldud kosmose reserveerimiseks rahumeelseteks eesmärkideks, tunnustades kosmoses tehtud kriitilisi uuringuid, samuti kosmose ja kosmoseprogrammide kultuurilist väärtust.
Paljud riigid on alla kirjutanud ja ratifitseerinud avakosmoselepingu, tunnistades dokumendis sätestatud eesmärke ja nõustudes seda järgima. Kosmoseseaduse alusena ja raamistikuna kasutatakse seda ÜROs ja mitmetes liikmesriikides kosmosealaste seaduste ja kosmoseprogrammide väljatöötamisel.