Koronoidne luumurd on küünarluu, väikese kolmnurkse luuosa, mis ulatub küünarluu ülemisest esiosast väljapoole, koronoidse protsessi katkemine. Küünarluu on kahe pika luu sisemine osa, mis asuvad küünarvarre pöidla vastasküljel. Koronoidsed luumurrud tekivad harva ilma küünarluu mõne muu murru või küünarnuki nihestuseta. Kukkumised, mille puhul käed on välja sirutatud, on koronaidsete luumurdude kõige levinumad põhjused.
Koronoidne protsess mängib olulist rolli küünarnuki stabiliseerimisel. Koronoidi külge kinnituvad mitmed erinevad käe sidemed, sealhulgas õlavarrelihas, õlavarre lihas, mis võimaldab küünarnukil painduda. Kollateraalsed sidemed ja mitmed painutaja kõõlused on samuti kinnitatud koronaarprotsessi külge. Koronoidne luumurd võib vähendada küünarnuki stabiilsust ja raskendada küünarvarre liigutamist.
Koronoidse luumurru sümptomiteks on küünarnuki valu ja turse. Sõltuvalt luumurru tõsidusest võib küünarnuki paindumine ja sirutamine olla raskendatud või võimatu. Lisaks luumurru ulatuse määramiseks tehtud röntgenuuringule on närvifunktsiooni ja piirkonna verevoolu mõõtmiseks vajalik täielik neurovaskulaarne uuring. Võib teha arvutiaksiaaltomograafia või CT-skanni, et anda raviarstile luumurru kohta rohkem anatoomilisi üksikasju.
Koronoidifaktori ravi sõltub pausi tüübist ja raskusastmest. Juhtudel, kui luumurd hõlmab vähem kui 50 protsenti koronoidsest protsessist, saab pausi ravida ilma operatsioonita. Tavaliselt eelistatakse varajast mobilisatsiooni, kus patsient taastub esimese kuu jooksul pärast pausi teatud liikumisulatust, et vältida jäikust.
Koronoidsed luumurrud, mis hõlmavad rohkem kui 50 protsenti protsessist, nõuavad tavaliselt sisemise kahjustuse parandamiseks operatsiooni. Mõnel juhul võib koronoidprotsessi ümberkujundamiseks kasutada osa radiaalse luu peast või olekranoonist – küünarnuki taga asuvast kehast. Kirurg võib küünarnuki stabiliseerimiseks ja koronoidprotsessi paranemiseks kasutada metallkruvisid.
Pärast koronoidse luumurru ravi keskendub järelravi nii küünarnuki üldise stabiilsuse säilitamisele kui ka liikumisulatuse taastamisele. Kogu taastumisetapi jooksul kasutatakse röntgenikiirgust, et teha kindlaks ravi efektiivsus ja kas luu paraneb korralikult. Füüsiline teraapia võib olla vajalik, et aidata taastada võimalikult palju liikumisulatust.
Pikaajaliste tüsistuste hulka kuuluvad liikumisulatuse vähenemine, osteoartriit ja pidev valu. Paresteesia ehk naha tuimus-, kipitus- või torkimistunne on samuti võimalik pikaajaline tüsistus. Noorematel patsientidel on väiksem risk tüsistuste tekkeks kui vanematel patsientidel.