Enamikus maailma suurlinnades kaalub nõudlus maa ja ruumi järele tunduvalt üles tegelikult saadaoleva maa ja ruumi hulga. Kõrghoone on hoone, mis aitab leevendada pingeid nende konkureerivate nõudmiste vahel. Kõrghoonet iseloomustab selle kõrgus – tavaliselt vähemalt kaksteist korrust – ja tihedus. Hoone, mis võtab enda alla tegeliku maamassi poolest tagasihoidliku kortermaja või büroohoone, mahutab otse ülesehitamisel hõlpsasti sadu kortereid.
Kui kõrghooneid kasutatakse korterite või üksikute korterelamute majutamiseks, nimetatakse neid sageli “mitmeelamuteks” või MDU-deks. Euroopas nimetatakse neid sageli ka “tornplokkideks”. Eeskirjad ja piirangud selle kohta, kuhu võib kõrghooneid ehitada, milliseid ettevaatusabinõusid tuleb võtta tulekahjude väljapääsude ja muude evakuatsioonide korral ning elukohaseadused, millele hoone peab vastama, on linnati erinevad. Mõned linnad reguleerivad tihedalt tihedalt eluasemeid, samas kui teised annavad ehitajatele ja rendifirmadele palju rohkem vabadust.
Kõrghooned on populaarsed ka linnabüroode jaoks. Kui äärelinnas asuv büroohoone võib asuda mitme madala hoonega ülikoolilinnakus, ei ole harvad juhud, kui linna kontoritornid ulatuvad 60 või 70 korruseni. Kõrghooned on pilvelõhkujate sünonüümid. Üks maailma kõrgeimaid kõrghooneid on Araabia Ühendemiraatides Dubais asuv Burj Khalifa. Burj Khalifa on 2,717 jalga (828 meetrit) pikk ja sisaldab 206 korrust. Veidi lühem kui Burj Khalifa, teine maailma kõrgeim hoone on Taiwanis Taipeis asuv Taipei 101 torn, mille kõrgus on 1,670 jalga (509 meetrit) ja millel oli 101 korrust.
Kõrghoonete eelised, vähemalt ruumi säästmise seisukohast, on ilmsed. Vertikaalset ruumi maksimeerides saavad linnad majutada tohutult rohkem inimesi kui siis, kui nad piirduksid oma horisontaalse maapinnaga. Rohkem elanikke tähendab rohkem ettevõtlust ja rohkem tarbimist; rohkem kontoreid tähendab rohkem töökohti ja tugevamat majandust.
Linnaplaneerijad on sajandeid püüdnud kõrghoonetega vertikaalset ruumi maksimeerida. Siiski sõltub suur osa tõelise kõrghoone efektiivsusest teatud tehnoloogiatest, millest paljud on kaasaegsemad. Terasraamimine oli esimene tööriist, mis muutis kõrghoonete ehitamise kunsti. Korruse järel püsimiseks peab hoonel olema konstruktsioon, mis talub tohutut raskust ja mida ei kahjusta suhteliselt kõrge raskuskese. Muidugi, et kõrgkorruselised korrused oleksid kasulikud ja ligipääsetavad, peab inimestel olema ka lihtne viis neile ligi pääseda – selleks on üldjuhul vaja tõhusat liftisüsteemi.
Üks suurimaid etteheiteid suure tihedusega hoonetele, olgu need siis kontorid või eluruumid, on evakuatsiooniohutus. Ükskõik kui tõhusad on hoone liftid, pole reaalset viisi, kuidas ükski liftisüsteem suudaks piiratud aja jooksul kõiki torni paljudest elanikest transportida. Samuti kaotavad hooned enamikus hädaolukordades, sealhulgas tulekahjudes, voolu ja liftid ei tööta. Isegi hädatreppide korral on tavaliselt võimatu, et inimesed, kes asuvad üle seitsme või kaheksa korruse, jõuavad hõivatud põlevast kõrghoonest välja kõndida, enne kui see suitsuga täitub.
Kõrghoones toimuvad katastroofid on suhteliselt haruldased ja üldiselt arvatakse, et tõhusus kaalub üles riskid. Kõik maailma suuremad linnad on koduks paljudele kõrghoonetele. Kõrghoones elamist peetakse sageli linnaelu oluliseks kogemuseks.