Kõrgetasemeline väärtpaber tähendab ettevõtte emiteeritud finantsinstrumente, mis saavad ettevõtte likvideerimise või lõpetamise korral maksmisel eelisseisundi. Enamiku avalik-õiguslike ettevõtete kapitalistruktuur koosneb võla- ja omandiväärtpaberitest. Tüüpiline ettevõtte konfiguratsioon võib hõlmata erinevaid võlakirju – või erineva tähtaja või maksetähtajaga võlakohustusi – ja eelistatud aktsiaid, aga ka tavalisi aktsiaid. Enamiku ettevõtte emiteeritud väärtpaberite prioriteetsuse saab järjestada vastavalt nende staažile kasvavas järjekorras järgmiselt: võlaväärtpaberid, eelisaktsiad ja lõpuks lihtaktsiad.
Erinevalt tavaaktsionäridest, kes omavad äriettevõtet, on võlakirjaomanikud ettevõtte võlausaldajad. Ettevõtte võlakirja peetakse kõrgema astme väärtpaberiks, kuna ettevõttel on seadusest tulenev kohustus maksta nende väärtpaberite omanikele aastaintressi ning võlakirjade lunastamise või tähtaja saabudes tuleb võlakirja põhisumma tagasi maksta. Pankroti likvideerimise korral makstakse ettevõtte eelis- ja lihtaktsionäridele tasu alles pärast kõigi võlakirjaomanike nõuete rahuldamist.
Paljud ettevõtted emiteerivad likvideerimise korral eri klassi kõrgetasemelisi väärtpabereid, mis on järjestatud vastavalt eelistustele. Mõned ettevõtte emiteeritud võlakirjad on tagatud või tagatiseks ettevõtte füüsilise varaga. Teatud ettevõtte emiteeritud võlakirju või võlakirju võib samuti liigitada allutatud või allutamata. Kuigi neid võib siiski pidada ettevõtte eelis- ja lihtaktsionäride nõuetega võrreldes kõrgema järguga väärtpaberiteks, on allutatud võlakirjad tema allutamata võlaväärtpaberite omanike nõuete suhtes madalamad või allutatud.
Üldjuhul nõuavad investorid ettevõtte emiteeritud kõrgetasemelise väärtpaberi ostmisel tasuvusmäära, mis on proportsionaalne võetud riskiga. Konkreetne aastane intressimäär, mida ettevõte peab võlakirjaemissioonil maksma, sõltub sellest, kui allutatud on võlakiri teistele varem emiteeritud kõrgema järguga väärtpaberitele. Üldjuhul peavad madalama prioriteediga võlakirjad maksma kõrgemat intressi, et kompenseerida investoritele lisariski. Sageli nõuab ettevõtte ja selle kõrgemate allumatute võlakirjaomanike vaheline leping või tagatisleping, et ettevõte säilitaks tööstaaži. Ettevõtte mis tahes hilisem võlaväärtpaberite emissioon on nende allutamata võlakirjaomanike nõuete suhtes allapoole jääv.
Ettevõtte emiteeritud eelisaktsiaid iseloomustatakse sageli kõrgema väärtpaberina. Ettevõtte likvideerimise korral on eelisaktsionäridel makse eelisõigus lihtaktsionäride ees. Lisaks peab ettevõte esmalt maksma eelisaktsionäridele dividende, enne kui saab oma aktsiatelt dividende maksta.