Kõrge tootlusega võlakiri on võlaväärtpaber, mille on emiteerinud ettevõte, valitsusüksus või muu finantsorganisatsioon, mille reiting on reitinguagentuuri hinnangul alla investeerimisjärgu. Kõrge tootlusega võlakirja peetakse seetõttu suhteliselt riskantseks, arvestades tõenäosust, et investorid saavad õigeaegselt intressi ja põhiosa makseid. Klassina on kõrge tootlusega võlakirjadel ka kõrgem maksejõuetuse määr kui investeerimisjärgu võlakirjadel. Seetõttu nõuavad investorid tavaliselt kõrge tootlusega võlakirjade kõrgemat kupongiintressimäära. Kõrge tootlusega võlakirju tuntakse ka kui spekulatiivse kvaliteediga võlakirju või rämpsvõlakirju.
Nagu kõigi võlakirjade puhul, võtavad kõrge tootlusega võlakirjade investorid riski, et turu intressimäärad, majandustingimused ja emitendi krediidikvaliteet võivad võlakirja eluea jooksul muutuda. Sellised muudatused võivad ebasoodsalt mõjutada võlakirja väärtust ja emitendi võimet tasuda intressi ja põhisummat vastavalt võlakirja tagatislepingu tingimustele. Kuna neil on suhteliselt kõrge kupongiintress, sisaldavad kõrge tootlusega võlakirjad tavaliselt kõne sätet. See võimaldab emitendil pärast teatud kuupäeva võlakirjad investoritelt eelnevalt kindlaksmääratud hindadega tagasi osta.
Kõrge tootlusega võlakirjad on üldiselt volatiilsemad kui kõrgema reitinguga ja vähem riskantsed võlakirjad. Kõrgema kupongi intressimääraga võlakirja hind muutub teatud intressimäära korrigeerimise korral rohkem kui madalama kupongiga võlakirja hind, kusjuures kõik muud kahe võlakirja aspektid on võrdsed. Lisaks on kõrge tootlusega võlakirja emitendi ebasoodsa krediidisündmuse, näiteks maksejõuetuse risk suurem kui investeerimisjärgu võlakirjade puhul.
Krediidireitinguagentuurid hindavad regulaarselt võlakirjade emitente ja konkreetseid võlakirjaemissioone, et tõhustada võlaväärtpaberite (nt kõrge tootlusega võlakirjade) emiteerimise kaudu kapitali kaasamise protsessi. Standard & Poor’s, Moody’s ja Fitch Ratings on USA kolm peamist reitinguagentuuri ning igaüks kasutab võlakirja krediidikvaliteedi näitamiseks oma hindamissüsteemi. Kõrge tootlusega võlakirju emiteerivad ettevõtted ja muud organisatsioonid teevad seda investeerimispankade kaudu, kes väärtpabereid “emisseerivad”. See tähendab, et nad ostavad need emitendilt ja müüvad investoritele, tavaliselt ühe kuni mitme päeva jooksul. Investeerimispangad maksavad krediidireitingu agentuuridele, et nad hindaksid võlakirju enne nende emiteerimist. Seega võib nendevahelistes suhetes esineda huvide konflikti; see on probleem, millest kõrge tootlusega võlakirjade investorid peaksid teadlikud olema.