Koostöömudel on psühholingvistika mudel, mille esitlesid esmakordselt Deana Wilkes-Gibbs ja Herb Clark 1980. aastate lõpus. Mudeli kohaselt peavad vestluses osalevad osapooled tegema koostööd, et vestlusel oleks ühiselt mõistetav tähendus kõigile asjaosalistele. Clark ja Wilkes-Gibbs pakkusid välja, et mudel hõlmaks nõutavaid mõistmise protsesse, mida nimetatakse esitlemiseks ja aktsepteerimiseks. Teisisõnu, koostöömudeli kohaselt peab kõneleja esitama vestlussõnu, samal ajal kui kuulaja aktsepteerib nende sõnade vastastikku arusaadavat tähendust. Konkreetse aktsepteerimise väljendamine ei ole vajalik, vaid seda väljendatakse vastastikusel mõistmisel põhineva jätkuva vestluse kaudu.
Näiteks June ja Janice vestlevad koertest. Juuni sõna “koerad” kasutamine konteksti ja muude vihjete kaudu on mõeldud nii lemmikloomade kui ka metsikute koeraliikide jaoks. Koostöömudeli kohaselt peavad nii Janice kui June mõistma, mida June tähendab “koerte” all, et vestlusel oleks mõlema naise jaoks sama või sarnane tähendus. Vestluse käigus peab Janice väljendama verbaalset või mitteverbaalset arusaama sellest, mida mõiste “koer” vestluse kontekstis tähendab. Ilma Janice’i koostööta ei ole June’il vahendeid, mille abil otsustada, kas Janice mõistab selgelt tema esitatud liigendusi või peab ta oma esitlust Janice’i mõistmise hõlbustamiseks muutma.
Enne koostöömudeli juurutamist ja sarnaseid ettepanekuid vestluskoostöö osas pidas psühholingvistika kinni kirjandusmudelil põhinevatest arusaamadest. Kirjandusmudel võrdleb vestlusi raamatute autorite ja lugejatega, kusjuures kõnelejad säilitavad täieliku kontrolli selle üle, kuidas publik valitud sõnu kontekstivihjete kaudu tõlgendab. Wilkes-Gibbs ja Clark, aga ka teised 1970. ja 1980. aastate psühholingvistikud esitasid kontseptsiooni, et selle asemel, et kõneleja määraks tähenduse, olid vestlused koostööpõhised, kuna kuulajad määrasid oma tähenduse isikliku kogemuse ja konteksti vihjete põhjal ise. Seetõttu peavad kõnelejad koostöömudeli kohaselt kohandama sõnavalikuid, et kompenseerida vestluse edenedes erinevaid arusaamu.
1980. aastate lõpus läbi viidud uuringud annavad koostöömudeli aluseks olevatele teooriatele usaldusväärsuse. Kirjandusmudelist kinni pidades peaks vestlust pealtkuulaja mõistma nii kõnelejat kui ka kõnelejaga vahetult vestlejaid. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses toimunud mitteametliku väikese grupi testimise tulemused näitasid erinevalt. Selle asemel, et vestlustest aru saada, oli paljudel osalejatel raskusi nende vestluste jälgimisega, milles isik otseselt ei osalenud, isegi kui pealtkuulaja kuulis vestluse iga sõna. Sellisena viitavad tulemused sellele, et kõneleja ja kuulaja vaheline koostöö, isegi väikeses ulatuses, on vajalik vestluse sisukaks mõistmiseks.
Alates koostööpõhise vestlusmudeli kasutuselevõtust on sarnaseid mudeleid esitatud õppimise, uurimistöö, inimhuviprojektide ja muude valdkondade jaoks. Mudelid ja teooriad, nagu koostöös õppimise mudel, koostöös õpetamise mudel, koostööpraktika mudel ja koostööl põhineva juhtimise mudel, hõlmavad kõike alates juhendamisest kuni äriprotsessideni. Iga mudel illustreerib koostöövajadust või ootust erinevates keskkondades. Näiteks peavad õpetajad hariduslike eesmärkide saavutamiseks tegema koostööd õpilaste, terapeutide ja teiste haridustöötajatega. Ettevõtete juhid nõuavad, et koostöösuhted oleksid ärieesmärkide saavutamiseks kõige tõhusamad.