Kontrabassklarnet, mida mõnikord nimetatakse ka pedaalklarnetiks, on klarnetiperekonna suurim liige. See on ühe pillirooga puupuhkpill, mille noot on kaks oktaavi madalam kui tavaline sopranklarnet. Kuigi on ehitatud suuremaid ja seetõttu madalamaid klarneteid, on kontrabassklarnet suurim, mis kunagi tavakasutust näinud on.
Kontrabassklarnetitel on üks kahest kujust: “silmustega” kontrabassklarnetitel on toru, mis kõverdub kaks korda enda peale. Instrumendi kelluke võib tekkida huuliku kohal või alla. Neid klarneteid tuntakse nende iseloomuliku kuju tõttu ka kui “kirjaklambri” klarneteid. Sirgetel klarnettidel on toru, mis kõverdub ainult üks kord, luues pika sirge pilli, mille allosas on kell. Seda tüüpi kontrabassklarnet meenutab pealiskaudselt väga suurt saksofoni.
Tüüpiline kontrabassklarneti kõrgus on BBb, mis tähendab, et selle loodud noot kõlab kaks oktaavi ja duursekundi võrra madalamalt kui kirjutatud noot. Tavaliselt kutsuvad muusikud seda pilli mugavuse huvides “Bb kontrabassklarnetiks”. Sarnane pill, kontraalt või kontraklarnet, kõlab aga EEb-s, mis tähendab, et selle noot on kaks oktaavi ja suur kuuendik allpool kirjalikku nooti. Nende kahe instrumendi füüsiline sarnasus sunnib muusikuid mõnikord nimetama EEb kontraklarnetit EEb või Eb kontrabassklarnetiks.
19. sajandil tekkisid mitmed kontrabassklarneti eelkujundanud pillid, kuid ükski neist ei saavutanud püsivat populaarsust enne, kui akustik Charles Houvenaghel töötas välja versiooni, millel põhinevad kõik kaasaegsed näited. Houvenaghel töötas koos prantsuse pillimeistri Georges Leblanci ja tema poja Léoniga. Houvenagheli eesmärk oli luua terviklik klarnetikoor, mille muusikaline ulatus oleks sama kui orkestri keelpillide sektsioonil. Selleks lõi ta laia valikut erinevaid klarnetitüüpe, sealhulgas pisikese sopraniino ja kontrabassi.
Kontrabassklarnetit ei kasutata kaugeltki nii laialdaselt kui üldlevinud sopranklarnetit. Soolokontrabassile on väga vähe muusikat, kuid see mängib rolli mõnes orkestriloomingus, sealhulgas selliste heliloojate nagu Richard Straussi, Olivier Messiaeni ja jazzilegendi Charles Minguse loomingus. Frank Zappa kasutas seda ka oma eksperimentaalses muusikas. Üks silmapaistvamaid instrumendi pooldajaid on džässmuusik ja akadeemik Anthony Braxton, kes kasutab seda instrumenti koos kontrabass-saksofoniga mitmetes oma avangardsetes kompositsioonides.