Keeleteadlased uurivad keelte struktuuri, tähendust ja kasutamist ning nende keelte omavahelist seost. Kontekstualiseerimine kujutab endast lingvistika valdkonna teooriat, mis põhineb ideel, et sõnadest ei saa täielikult aru, kui arvestada ka konteksti, milles neid kasutatakse. Konteksti ignoreerides avavad kõnelejad ja kuulajad end arusaamatustele või väärititõlgendustele. Kontekstualiseerimise teooriat toetavad keeleteadlased rõhutavad, et kõneleja ja kuulaja vaatenurk loeb sama palju kui sõnad ise. Arvestades, et igaühel on erinev elukogemus ja ajalugu, eeldavad keeleteadlased ka, et igal inimesel on keelest ainulaadne arusaam.
Inimesed tuginevad erinevatele vihjetele, mis aitavad neil sõnadele konkreetses kontekstis õiget tähendust anda. Toonimuutus, näiteks tõusev intonatsioon lause lõpus, võib viidata küsimusele, kuulajasse lugupidavale suhtumisele või enesekindluse puudumisele. Sõnavalik võib toimida ka vihjena, eriti domineerivate asesõnade puhul või viidates publikule lugupidavalt või mahajätvalt. Mitteverbaalsed tegevused, nagu kehakeel või konkreetsed liigutused või tegevused, võivad samuti mängida olulist rolli konteksti määratlemisel. Ilma nende kontekstualiseerimise näpunäideteta on raske tõhusalt suhelda.
Kontekstualiseerimisel on oma osa ka kirjasõna mõistmisel. Selle asemel, et võtta sõnu täisväärtuslikult, peavad lugejad püüdma mõista dokumente sotsiaalses, poliitilises või ajaloolises kontekstis. See tähendab, et tuleb vaadata mitte ainult sõnu, vaid ka nende kirjutaja suhtumist ja tausta, aga ka tolleaegse ühiskonna suhtumist. Kontekstualiseerimise kontseptsioon on eriti oluline ajaloo- või religiooniuuringute puhul, kuna teisitimõtlejate või mitte-enamuse arvamust omavate teosed ei pruugi olla tänapäevani säilinud. Samuti peaksid lugejad otsima teksti tõlgendamisel erapoolikust või päevakorda.
Kontekstualiseerimise teooriale tuginedes peavad keeleteadlased keele, kõne või dokumendi mõistmiseks uurima kogu pilti, mitte ainult sõnu endid. See tähendab, et püütakse jätta kõrvale oma arvamused, võttes samal ajal arvesse kirjaniku ainulaadseid mõtteprotsesse, uskumusi ja ajalugu. See nõuab ka kõigi olemasolevate näpunäidete kasutamist, et tõlgendada slängi või kõnekeele taga olevat tähendust, ja püüda eraldada faktid väljamõeldistest või arvamusest. Arvestades, et inimeste kogemused ja vaated muutuvad pidevalt, viitab kontekstualiseerimise teooria isegi sellele, et sõnadel võib teatud ajahetkedel olla erinev tähendus, isegi kui sama inimene neid loeb või kuuleb.