Kontekstipõhimõte esitab idee, et üksikutel sõnadel pole tähendust ega väärtust, kui neid ei mõisteta lause kontekstis. Seda mõistet on nimetatud selle leiutaja Gottlob Frege, kontekstualismi ja vastupidise kompositsioonilisuse järgi ka Frege põhimõtteks. Põhimõte on lahutamatu osa sellest, kuidas sõnad ja laused tähenduse saavad ning milline neist kahest on selle määramisel kõige olulisem.
Idee ilmus esimest korda Frege’i raamatus “Aritmeetika alused” aastal 1884. Selles raamatus esitas ta oma kolm filosoofilise analüüsi aluspõhimõtet. Need põhimõtted olid subjektiivse ja objektiivse eraldamine, kontekstita sõnas mitte kunagi tähenduse leidmine ja meeles pidada, mis lahutab mõistet objektist. Frege lõi kontekstiprintsiibi reaktsioonina tähenduse atomiseerimisele, nagu eeldavad psühholoogilisus ja kompositsioonilisus.
Psühologism on loogika ja psühholoogia kaasamine filosoofiasse. Kuigi see idee on enamasti saksa päritolu, oli ka John Stuart Mill peamine pooldaja. Psühhologism ja kompositsioonilisus leiavad, et lause tähendust mõistetakse selle üksikute osade kombineeritud tähenduste põhjal. See tähendab, et iga sõna annab väärtuse üldisele tähendusele.
Vastupidine kompositsioonilisus ehk kontekstiprintsiip on diametraalselt vastupidisel seisukohal: sõnal iseenesest pole tegelikku tähendust. Selle tähendus saadakse lause kontekstist. See ei tähenda, et iga sõna tähendus on lauseti erinev, kuid mõnel, näiteks “seadil”, on see erinev.
Frege mainis kontekstipõhimõtet raamatus vaid mõnel korral ega täpsustanud selle tähendust. Pole isegi kindel, kas Frege jätkas selle põhimõtte uskumist või lahjendas seda või loobus sellest hilisemas elus. On teada, et Ludwig Wittgenstein ja Bertrand Russell võtsid tema ideed omaks ja arendasid neid edasi.
Wittgenstein käsitles Frege põhimõtet, jagades keele propositsioonideks ja propositsioonimuutujateks. Propositsioon on lause. Lause koosneb muutujate või sõnade jadast, kuid iga muutuja väärtuse määrab lõpuks propositsioon.
Selles põhimõttes on kontekstualismi kaks versiooni. Ühes vaates määratakse sõna tähendus ainult selle kõigist kontekstidest. Teises saab sõna tähenduse määrata mis tahes kontekstis. Samu põhimõtteid rakendatakse ka väljendite tähenduste puhul.
Idee tervikust, mis määrab koostisosa tähenduse, muudab kontekstiprintsiibi semantilise holismi osaks. Semantiline holism on keeleprintsiip, mis usub, et lausete ja sõnade tähendused on tuletatud laiemast kontekstist. Kuigi seda laiemat konteksti ei määratleta, mõistetakse selle all tavaliselt kogu keelt.
Kontekstiprintsiibi ja semantilise holismi nominaalväärtusena võtmine tekitab keeleõppijatele probleemi. Selle põhjuseks on asjaolu, et keele õppimiseks peab õppija mõistma kogu keelt, et mõista ühest sõnast või lausest. See võib osutuda võimatuks, kuna keeleõppijad omandavad teadmisi üksikute sõnade ja fraaside omandamise kaudu, mõistma aeglaselt tervikut.