Konsonants on poeetiline seade, mis tavaliselt hõlmab sarnaselt kõlavaid kaashäälikuid, mida korratakse sõnas, lauses või fraasis. Näiteks sõnad naerma, tujukas ja löök on üksteisega kaashäälikud, kuna neil on sarnased sisemised kaashäälikud. Seda seadet kasutatakse tavaliselt nii, et luule ja proosa kõlaks kõrva jaoks atraktiivsemalt. Kaashäälik on sageli seotud assonantsiga, mille puhul korratakse sarnaseid täishäälikuid sõnas, lauses või fraasis. Tavaliselt peetakse seda riimist erinevaks, kuna kaashäälikud võivad esineda mitme järjestikuse sõna alguses, keskel või lõpus, mitte ainult sõnade lõpus, nagu riimilises luules.
Kirjanikud kasutavad oma sõnade taga peituvate emotsioonide rõhutamiseks tavaliselt selliseid kirjanduslikke vahendeid nagu konsonants. Luule- või proosalõigu korduvad helid võivad anda kirjutisele lüürilisema tunde ja suurendada lugejas usaldust autori autoriteedi vastu. Kaashäälikut peetakse eriti väärtuslikuks luules, kus seda sageli kasutatakse kujundite erksamaks muutmiseks. Konventsionaalsetest vormidest ja struktuuridest kinni hoidvas luules peetakse konsonantsi üheks vahendiks, mis võimaldab poeedil etteantud poeetilisele vormile oma loomingulise jälje jätta. Vabavärsilises luules võib konsonants koos assonantsi ja alliteratsiooniga asendada meetrit ja riimi, et aidata poeedil lisada teosele omamoodi struktuuri või mustrit.
Kui seda kasutatakse proosas retoorilise vahendina, peetakse konsonantsi üldiselt teosele lüürilise muusikalise hõngu lisamiseks. Autorid kasutavad seda kirjanduslikku vahendit oma proosas sageli, et aidata parandada teose keelevoolu. See võib aidata muuta proosa värvikamaks ja osavamaks. Korduvate helide kasutamine aitab lugejaid meelitada ja võib rõhutada kirjutise üldist meeleolu.
Seda seadet saab kasutada lugeja draamatunde inspireerimiseks, proosalõigule omapärase poeetilise rütmi lisamiseks või teosele huumori ja kerguse lisamiseks. Helide kordamine võib muuta luule- või proosalõike hõlpsamini ja huvitavamaks lugeda, eriti kirjanduses ja lastele kirjutatud luules. Seda peetakse sageli kirjanduse oluliseks ehituskiviks, kuna see aitab lugeja emotsioone kaasa haarata. Konsonantsi kasutatakse tavaliselt koos assonantsi ja alliteratsiooniga, kahe sarnase kirjandusliku vahendiga, mis toimivad sageli mitmel samamoodi.