Soola on maitse- ja säilitusainena kasutatud tuhandeid aastaid. See oli nii nõutud, et Vana-Roomas võtsid sõdurid sageli osa oma palgast soolaga. Paljude kasutusviiside hulgas on soolal suur roll konserveerimisel ja säilitamisel. Selleks otstarbeks kasutatav toode on peeneteraline ning ei sisalda joodi ega paakumisvastaseid koostisosi, mis võiksid muuta toidu värvi.
Konservisool on eriline soolasort, mida kasutatakse, nagu nimigi ütleb, toitude konserveerimiseks. Lisandite, nagu joodi ja paakumisvastaste koostisosade puudumine tähendab, et see ei muuda köögivilju – eriti hapukurki – tumedaks ega muuda nende vedelikku häguseks. Lauasoolaga tehtud hapukurgid oleksid täiesti ohutud süüa, kuid need ei näeks eriti ilusad välja.
Seda tüüpi soola kasutatakse ka liha, näiteks soolasingi või vorsti, säilitamisel. On oluline, et kokk kasutaks retseptis ettenähtud soolakogust, et liha (või hapukurk) säiliks ohutult. Kui soola ei kasutata piisavalt, võivad säilitustoidus kasvada bakterid.
Konserveerimiseks valmistatud soola saab kasutada lauasoolana, kuid ilma paakumisvastaste aineteta võib see niisketel päevadel klompida. Üks lahendus selleks on asetada soolaloksutisse paar tera keetmata valget riisi. Juba küpsenud soola saab eraldada — kokk peab soola ahjuplaadile puistama ja mõõdukas ahjus paar minutit soojendama. Kuumus aurustab niiskuse välja.
Konservisool on saadaval enamikes supermarketites, kus müüakse muid konserveerimistarbeid. Ostlejad võivad otsida konservipurke, kaasi ja ribasid ning puuviljapektiini ning on tõenäoline, et see sool asub samas piirkonnas. Seda saab ka maapiirkondade kauplustest, kus toidu konserveerimine ja säilitamine on levinud.