Kuigi kõigil sõnadel on sõnasõnaline tähendus või tähis, on enamikul sõnadel ka varjund. Konnotatsioon on emotsioon või assotsiatsioon, mis sõnal on väljaspool selle sõnasõnalist tähendust. Luuletajad kasutavad luules konnotatsiooni, et aidata luua meeleolu ja tooni, samuti kontrollida, kuidas lugeja inimesest, kohast, asjast või kontseptsioonist mõtleb. Mõnel sõnal on negatiivne varjund, teistel aga positiivne konnotatsioon. Mõnel juhul võib kahel sõnal olla sama sõnasõnaline tähendus, kuid silmatorkavalt erinevad konnotatsioonid. Nii “kodu” kui ka “maja” viitavad inimeste elupaikadele, kuid sõna “kodu” võib panna lugeja mõtlema soojuse ja pere paigale, samas kui paljud näevad sõna “maja” külma ja ebaisikulisemana.
Erinevalt romaanikirjanikest või esseistidest, kellel on rohkem ruumi öelda, mida nad tahavad öelda, on poeedil piiratud hulk sõnu, milles ta saab oma mõtte selgeks teha. Kasutades luules konnotatsiooni, saab luuletaja luua konkreetse meeleolu, tooni või tunde lihtsalt õige sõna või lühifraasi abil. Enamik luuletajaid peab sõnavalikut äärmiselt oluliseks, sest kuigi kahel sõnal võib olla sama sõnasõnaline tähendus, võivad nende konnotatsioonid olla väga erinevad. Näiteks sõnadel “tugev” ja “võimas” on sarnane sõnasõnaline tähendus. Kuid kui sõna “tugev” võib panna mõtlema inimesele, kellel on kindlus ja tugev iseloom, siis sõna “võimas” võib panna lugeja mõtlema inimesele, kellel on rikkus ja sotsiaalne mõju.
Mõnikord on luule konnotatsioon positiivne. Luuletaja valib konkreetsed sõnad, kuna need tekitavad enamiku inimeste jaoks rõõmsaid assotsiatsioone ja kirjanik soovib tekitada lugejas positiivset tunnet. Luuletus võib kirjeldada kunstiteose loomist kui “sündimist”, et panna lugeja mõtlema millelegi, mis võib olla raske ja valus, kuid lõppkokkuvõttes rõõmustav. Uue partnerluse kirjeldamiseks võib luuletaja kirjeldada seda kui pulma, mis tähendab, et see on “rõõmus liit”. Kui poeet soovib, et lugeja näeks midagi õnneliku või virgutavana, võib ta võrrelda seda rullmäega või kirjeldada seda kui meeletu kiirusega mäest alla suusatamist.
Luules leiduv konnotatsioon võib olla ka negatiivne. Tegelikult kasutavad paljud luuletajad luules teatud meeleolu või tooni loomiseks või lugeja millegi negatiivselt mõtlema panemiseks negatiivse varjundiga sõna kasutamist. Tegelase kirjeldamine ambitsioonikana võib kindlasti panna lugeja mõtlema kellelegi, kes soovib teatud asju ja võib-olla teeb nende saamiseks tööd. Sõna “ahne” kasutamine paneb aga lugeja nägema tegelast kui kedagi, kes on isekas, ahne ja tõenäoliselt valmis kasutama ebaausaid vahendeid, et saada seda, mida ta tahab.