Konfutsianism on eetiliste tõekspidamiste kogum, mida mõnikord nimetatakse ka religiooniks ja mis töötati välja õpetlase Konfutsiuse õpetustest, kes elas 6. sajandil e.m.a Hiinas. Tema teooriad ja filosoofia tekitasid tema õpetustel põhinevaid seadusi algul Hiinas ja hiljem Jaapanis, Koreas ja Vietnamis. Kõik, kes seda filosoofiat õppisid ja praktiseerisid, püüdsid saavutada harmoonilisi suhteid, mille tulemuseks oleks suurem rahu nende riigis. Konfutsianismi elemendid, kuigi seda enam laialdaselt ei praktiseerita, säilivad paljudes Aasia kultuurides.
Nagu paljud suured filosoofid ja usujuhid, ei pidanud Konfutsius oma sõnade ja tegude üle arvestust. Selle filosoofia moodustavad tekstid on hoopis tema õpilaste ja nende õpilaste salvestised. See on veidi keeruline, sest paljud tekstid, mis salvestasid konfutsianistlikku mõtet, põletati Qini dünastia ajal. Teisitimõtlejatel lubati põletada kõik sellele viidates olevad materjalid, mistõttu on dokumendid killustatud ja mõnikord on need vastuolus või nõuavad selgitusi, mida ei anta.
Sellegipoolest oli Hani dünastia ajal, mis kestis umbes aastani 220 e.m.a, konfutsianistlik arvamus Hiina reeglite ja seaduste kehtestamise inspiratsiooniks. Pärast Hani langemist lükati see filosoofia laialdaselt kõrvale, eelistades budismi, kuid 7. sajandil sai see taassünni. Sel ajal ühendasid teadlased budismi, taoismi ja konfutsianistliku mõtte ideid, et luua seadusi ja rõhutada, kuidas õiged suhted võivad rahu luua.
Konfutsianismi põhikontseptsioonid pidid kehtima peamiselt valitsejate, aadli ja õpetlaste kohta. Selle eesmärk ei ole üldrahvalik, nagu budism. Üks selle aluseks olevaid ideid on, et inimesed peavad olema vooruslikud, eriti valitsejad. Enesevoorus, mis väljendub tagasihoidlikkuses, tõepärasuses, lojaalsuses, heategevuses ja õppimises, olid kõigile hädavajalikud nõuded. Selle sotsiaalse vooruse kogusummat nimetatakse sageli Jeniks. Võimatu oli oodata valitsetavatelt inimestelt voorusi, kui kubernerid (või keisrid) ei ilmutanud kõrgeimaid voorusi ega edendanud teiste harimist nende vooruste omandamiseks.
Selle filosoofia osaks on ka kuldreegel: mida sa ei taha, et endale tehtaks, seda ära tee teistele. Rõhk asetatakse vooruslikele suhetele teistega ja kõigiga “õigele” käitumisele. Voorusliku käitumise ja õigete suhete järgimise kaudu luuakse harmoonia minas ja kuningriigis.
Konfutsianism sisaldab jumaliku mõistet ja seda väljendatakse. Meestel peaks olema kolm aukartust, sõna, mida võib tõlkida kui austust ja austust järgmiste vastu:
Taeva korraldus
Suured Mehed
Pühakud (minevikumõtlejad või esivanemad)
See filosoofia on sõja vastu, kuna see on harmoonilise suhte vastand. Samuti on see vastu liiga paljude seaduste jõustamisele, kuna ideaal on see, et kõik inimesed elavad harmoonias ja valitsevad ennast. On viis peamist suhet, mille eest mees vastutab erinevalt: mees ja naine, vanem ja laps, vanemad ja nooremad õed-vennad või kõigi nooremate inimeste suhe vanemate, valitseja ja alluvaga ning sõbra ja sõbraga.
Neist üht tähtsaimat suhet rõhutatakse tänapäevani tänapäeva Hiinas, Jaapanis ja Koreas. Vanema/lapse vahelist suhet nimetatakse ka poja vagaduseks, ideeks, et lapsed, isegi täiskasvanud, peavad austama ja kuuletuma oma vanemaid ja üldiselt oma vanemaid. Seda suhet hoitakse paljudes Aasia riikide majapidamistes. Vanemate sõna on laste seadus, kui see suhe jääb harmooniliseks. Vanemate eest hoolitsemine nende vananemisel on poja vagaduse teine aspekt.
Konfutsianismi põhitekstid on järgmised, saadaval paljudes tõlgetes:
Ma Ching
Oodide raamat ehk Shih Ching
Ajaloo raamat ehk Shu Ching
Riituste või Li Chingi kirjed
Kevad- ja sügisannaalid ehk Ch’un Ch’iu
On ka teisi tekste, mida konfutsianistlikud teadlased kahtlemata uurivad. Neist võib-olla kõige väärtuslikum selle filosoofia mõistmisel on Hsiao Ching, põhiteos poja vagaduse teemal.