Üks potentsiaalselt vastuolulisemaid küsimusi, mis puudutab riigi valitsust, on maksustamine. Võib-olla on kõige vastuolulisemad maksud, mida mõned nimetavad konfiskeerivateks maksudeks. Seda tüüpi maksustamist on mõnevõrra raske kvantitatiivselt määratleda, kuid üldiselt on need maksud, mille esmane eesmärk ei ole tulu teenimine, vaid teatud kõrge maksumääraga tulugrupi sihtimine. Kõrged maksumäärad on üsna subjektiivsed, kuid sageli on lihtne näha, et teatud maksuseaduste eesmärk on raha konfiskeerimine, eriti rikastelt.
Läbi maksustamise ajaloo on valitsused mõnikord makse kasutanud teatud käitumise julgustamiseks või takistamiseks. See ei ole sugugi uus ega võõras strateegia. Näiteks USA-s maksustatakse lisaks müügimaksudele ka teatud tooteid, mis tekitavad ühiskonnale kahju, näiteks sigarette, kõrge maksumääraga, et takistada nende ostmist.
Neid aktsiise või patumakse, nagu neid mõnikord nimetatakse, saab koguda föderaalsel tasandil või rohkem kohalikul tasandil, kuid need on väga levinud. Spektri teises otsas on mitut tüüpi heategevuslikud annetused föderaalsel tasandil maksudest mahaarvatavad. Selle maksusoodustuse eesmärk on julgustada annetamist heategevusorganisatsioonidele, mida peetakse ühiskonnale väärtuslikuks teenuseks.
Konfiskeeritavad maksud lähevad sammu kaugemale pelgalt käitumuslikest stiimulitest ja on tavaliselt katse parandada või karistada tajutud ebaõiglust, kasutades samal ajal maksuseadustikku võimsa poliitilise avalduse tegemiseks. Neid saab mõnel juhul rakendada vastusena avalikkuse pahameelele teatud sündmuste üle või osana erakonna suuremast plaanist maksustamise viisi muutmiseks. Konfiskeeritavate maksude rakendamist ümbritsevad sageli vaidlused ja tuline arutelu.
Erimeelsused konfiskeeritavate maksude üle tulenevad poliitilise spektri erinevate isikute tugevatest veendumustest. Näiteks peavad mõned seadusandjad valitsuse kohustust heastada sotsiaalne ebaõiglus ja konfiskeerivad maksud on tõhus viis selle saavutamiseks. Teisest küljest ei nõustu mõned nende maksudega ideoloogiast lähtuvalt ja väidavad, et maksustamise õige roll ei ole teatud käitumiste karistamine või soodustamine, vaid tulu teenimine vajalike valitsemiskulude katteks. Nad võivad ka juhtida tähelepanu sellele, et kui maksumäär on piisavalt kõrge, muutub see sisuliselt ennasthävitavaks. Teisisõnu, maksustatava tulu tootmine ei ole enam vaeva väärt, kuna maksumaksja saab sellest niikuinii nii vähe endale jätta ja valitsuse tulu on väike või üldse mitte.