Kõnekujund loob sõnale või fraasile kujundliku, mitte otsese tähenduse, lisades, kustutades või muutes fraasi sõnu ja ideid. Teisisõnu, sõna või fraasi tüüpiline määratlus või rahvasuus eeldatud tähendus või struktuur ei kehti. Mõned keeled – näiteks inglise keel – sisaldavad rohkem kujundliku kõne elemente kui teised. Sellistes keeltes võivad kõnekujundite näited sisaldada järgmist: võrdsus, metafoor, iroonia ja hüperbool. Neid meetodeid saab kasutada teemale tähelepanu loomiseks, teemasse selguse aitamiseks või isegi teema segadusse ajamiseks.
Kujundkeel tegeleb pigem implikatsioonide kui tegelikkusega. Teisisõnu, see, mida üksikisik ütleb või kirjutab, ei pruugi olla korrelatsioonis sellega, mida isik tegelikult mõtleb. Sellised tehnikad on teatud murretes ja keeltes tavalised. Seetõttu võivad kõnekujundid mõnes piirkonnas puududa või olla piiratud kasutusega. Piirkondades, kus neid kasutatakse, võib rakendada erinevaid struktuure ja meetodeid.
Üldiselt saab kõnekujundi loomisel kasutada nelja meetodit. Üksikisik võib fraasile lisada materjali, näiteks lisasõnu või tähti. Samuti võib materjali ära viia. Neid kõnekujundeid nimetatakse vastavalt lisamiseks ja väljajätmiseks. Kolmas struktuuritüüp on transpositsioon, mis hõlmab fraasi materjali teisaldamist ühest kohast teise. Neljas kategooria – permutatsioon – ei käsitle struktuurimuutusi, pigem käsitleb see sõna või fraasi tähenduse muutmist.
Konkreetseid kõnetüüpe on palju, kuid mõned kõige levinumad variandid hõlmavad võrdlust ja kontraste. Näiteks inglise keeles on sarnasus, metafoor, idioom ja allegooria vaid mõned meetoditest, mida kasutatakse erinevate isikute, kohtade või objektide vahelise seose loomiseks. Kui võrrelda aega vana mehega, siis võrdlus ei toimu füüsilisel, ilmselgelt, vaid pigem abstraktsel tasandil. Vastupidi, sellised meetodid nagu oksüümoronid ja iroonia võivad ideede erinevusi abstraktselt esile tuua.
Suhtlusvormina saab kõnekujundit kasutada mitmel viisil. Loomingulised kirjanikud võivad oma teostele hääle ja värvi lisamiseks kasutada erinevaid tehnikaid. Huumoristid kasutavad sageli selliseid meetodeid nagu sõnamängud ja hüperboolid, et teemale naljakal viisil liialdada või uus vaatenurk tuua. Isegi igapäevane kõnekeel on mõnes piirkonnas asustatud erinevate kõnekujunditega.