Kõnekaitse viitab sätetele, mis sisalduvad sissenõutava võlakirjaga seotud lepingutingimustes. Põhimõtteliselt viitab kõnekaitse ajavahemikule, mille jooksul võlgnik ei saa kasutada õigust nõuda investorilt väärtpaberi ennetähtaegset lunastamist. Mõnel juhul kirjeldab kõnekaitse ka võlakirja või omaniku õigusi ja privileege ning seda, kuidas need on seotud tingimustega, mis peavad kehtima, et väärtpaber lunastada enne lunastustähtaega.
Nõutavad võlakirjad on konstrueeritud nii, et laenu või võlakirja väljaandja saaks nõuda väärtpaberi lunastamist. Tagamaks, et investor, kes otsustab võlakirja osta, saaks eeldada oma investeeringult mõistlikku tulu, on lisatud tingimused, mis täpsustavad, kuidas ja millal võlgnik saab nõuda lunastamist. Üldiselt hõlmab see aja määramist, mis peab mööduma enne, kui võlgnikul on võimalik võlakiri tagasi nõuda. Näiteks võivad kümneaastased võlakirjad sisaldada tingimust, et neid ei saa tagasi nõuda enne, kui ostukuupäevast on möödunud vähemalt viis aastat. Seega on võlakirjaomanikul kindel, et ta saab investeeringult vähemalt teatud tulu, saades kogunenud intressi kuni kuupäevani, mil võlgnik otsustab väljastada lunastamiskorralduse.
Lisaks võlakirja tagasimaksmise perioodide piiride määramisele määrab kõnekaitse sageli ka seda, millist preemiat omanik võlgnikult saab. See lisatasu on hüvitis, mis ületab kuni kõne kuupäevani kogunenud intressi. Kaasates seda tüüpi detaili kõnekaitsesse, on investoril võimalik prognoosida ligikaudset tootlust juhul, kui võlakiri võetakse ennetähtaegselt tagasi.
Kõnekaitse võib sisaldada ka teavet võimalike trahvide kohta, mis võlgnikule varajase kõne tegemise tõttu kaasneda võivad. See teave on võlgniku jaoks kasulik, kuna on võimalik kaaluda võlakirja tagasinõudmise kulusid igal ajahetkel, selle asemel, et võimaldada sellel täielikku lunastustähtaega. Üldiselt hõlmab kõnekaitse sätteid, mis on kasulikud nii investorile kui ka võlgnikule, andes mõlemale poolele kindla arusaama sellest, mis toimub varajase kõne korral.