Kommunikatiivse tegevuse teooria töötas välja saksa filosoof ja sotsioloog Jurgen Habermas. See teooria kuulub epistemoloogia, eetika ja keelefilosoofia filosoofiliste žanrite alla ning seda saab rakendada sotsiaalsete probleemide ja poliitika puhul. Kommunikatiivne tegevus selgitab ja paneb aluse õiglaste demokraatiate tähtsusele ning õigustab autoritaarsetest poliitilistest süsteemidest vabanemist.
Kommunikatiivne tegevus püüab lahendada universaalsete tõdede või seaduste probleemi, kuna erinevate väärtuste ja uskumussüsteemide tõttu on raske moraali laiendada kõikidesse kultuuridesse. See relativism takistab teistel osalemast või otsustamast tingimusi, mis võivad kohalikust või globaalsest vaatenurgast olla inimestele ebainimlikud või kahjulikud, viidates kultuurilistele erinevustele. Kommunikatiivne tegevus kinnitab, et süstemaatilise arutelu kaudu saab paljastada universaalsed tõed ja asjakohased käitumisjuhised, nii et kõik asjaosalised jõuavad kokkuleppele ja saavad sellest võrdselt kasu.
Rakendatav kommunikatiivne tegevus looks ideaaljuhul õiglase ühiskonna, kus kõik liikmed järgivad kuldreeglit “tee teistele nii, nagu oleksite teinud teile”. Teisisõnu, kommunikatiivne tegevus põhineb üldiselt igaühe võimel võtta omaks üksteise individuaalsed vaatenurgad ja sellest lähtepunktist lähtudes arendada tegevusi, millel on kõigile õiglased tagajärjed. Ilma teise seisukohta võtmata riskime tegutseda teadmatusest või minimeerida tingimusi, mis võivad teistele palju kannatusi põhjustada.
Kommunikatiivne tegevus püüab võltsida relativismi ideid; et igal kultuuril või kogukonnal on uskumuste süsteemid, mis ei saa kultuuriliste tavade ja kogemuste tõttu universaalselt laieneda. Alustuseks nõrgendab kommunikatiivse tegevuse teooria seda ideed põhilise väitega, et mõistus on universaalne võime, mis on omane kõigile inimestele. Sellest järeldub, et kui mõistus on moraalse ja eetilise tegevuse alus, siis ainuüksi mõistus võib ette kirjutada mõned universaalsed moraalitõed ja poliitilised seadused.
Kommunikatiivset tegevust viiakse süstemaatiliselt läbi järgmises kolmes etapis. Esiteks otsustasid mõjutatud ühiskonna või kogukonna liikmed järgida universaalset, erapooletut põhimõtet. Igaüks peab tunnustama teiste vaatenurki, et luua huvide tasakaal. Teiseks saab diskursuse kaudu moraalset väidet esitada ainult siis, kui kõik selle heaks kiidavad. Lõpuks ei tohi kedagi sundida mingi tingimusega nõustuma. Nad peavad olema teadlikud ja vabalt valima, et neid mõjutavad kõik sellest tulenevad eelised ja tagajärjed.
Ratsionaalne diskursus, mis tuleneb kommunikatiivsest tegevusest, mõjub nirisevalt. Universaalsete moraalitõdede kindlaksmääramise ja paikapanemisega saab kommunikatiivset tegevust rakendada väiksemas mahus grupisisese ägeda konflikti ja kriisi vahendamiseks ja lahendamiseks. Kommunikatiivse tegevuse eesmärk on panna alus positiivsetele sotsiaalsetele muutustele, kuid samas valguses avab see õigustusi ühe kogukonna kaasamisele teiste rühmadega, kus nende tegevust võib pidada vastuoluliseks.