1942. aastal kirjutas armastatud ulmekirjanik Isaac Asimov novelli “The Runaround”. Selles on teadlasi hämmingus Speedy-nimelise roboti veider käitumine, kes ei suuda ülesannet täita, kuigi peab kuuletuma inimestele, sest ülesanne on robotile ohtlik. Selle asemel, et käsku täita, laulab Speedy killukesi Gilberti ja Sullivani operettidest ning kihutab ringi. See koomiline lugu tutvustab kolme robootikaseadust – reegleid, mida ulmehuvilised tavaliselt pähe jätavad ja mis on tuttavad üha suuremale hulgale teadlastele.
Kolm robootikaseadust said Asimovile hüppelauaks, et uurida kõiki olukordi, kus seadused olid üksteisega vastuolus või ei sobinud. Tema esimestest “robotite” lugudest sai mitu ja need avaldati hiljem raamatuna romaanis “I, Robot”. Asimovi töö kaudu on selge, et kuigi kolm robootikaseadust olid mõeldud suhtelise intelligentsusega robotite kaitsmiseks ja nende kasutajate kaitsmiseks, oli lünki ja probleeme.
Oleks lihtne võrrelda Robootika kolme seadust Hippokratese vandega, kuna seal on sarnasusi. Allpool loetletud seadused on tsiteeritud raamatust “The Runaround”.
Robot ei tohi inimest vigastada ega tegevusetuse tõttu lubada inimesel kahju tekitada.
Robot peab täitma inimeste antud korraldusi, välja arvatud juhul, kui sellised korraldused on vastuolus Esimese seadusega.
Robot peab kaitsma oma olemasolu seni, kuni see kaitse ei lähe vastuollu esimese või teise seadusega.
Speedy puhul seab tema seleeni kogumise korraldusele vastu tõsiasi, et see seab ta tõsisesse ohtu. Ta püüab kaitsta oma eksistentsi, kuid püüab ka alluda käskudele. Tulemuseks on kummaline käitumine ja väga koomiline lugu.
Asimov jätkab kõigi kolme novelliga “Mina, Robot” ja Asimovi järgromaanide “Teraskoopad”, “Alasti päike”, “Koidurobotid” ja “Robotid ja impeerium” lühijuttude uurimist kõigi kolme seaduse järgimisega kaasnevate konfliktide uurimisel ja lisab täiendav seadus, nullseadus, mis sätestab, et robotid ei saa inimkonda kahjustada või jättes tegutsemata laskma inimkonnal kahjustada.
Mõned inimesed võivad küsida, miks on juba 1940. aastatel kirjutatud novellid tänapäeval üldse asjakohased. Nagu paljud ulmekirjanikud, unistas Asimov sellest, mida inimesed hiljem avastavad. Kuna meil on nüüd erinevat tüüpi nutikaid roboteid ja masinaid, käib teadusringkondades tõsine arutelu seaduste üle, mis on vajalikud nende kallite masinate kaitsmiseks ja mis veelgi olulisem, et kaitsta inimesi nende eest. Robootika kolme seaduse rakendamine pole lihtne ja Asimovi romaanil põhinevad teooriad seaduste praktiliste rakenduste kohta robotite jaoks on suure arutelu teema.
Muidugi tuleb meeles pidada, et Asimov esitab meile probleeme, mis tulenevad kolmest robootikaseadusest, ja harva täielikku järelduste komplekti selle kohta, kuidas seadustes sisalduvatele vastuoludele vastu seista. Sellegipoolest on need hüppelauaks kõigile, kes tänapäeval roboteid uurivad või loovad, ning robootika valdkonnas edasi liikudes võivad seadused olla teadmist väärt.