“Kollane tapeet” on kuulus novell, mille kirjutas Charlotte Perkins Gilman 1892. aastal. Tänapäeval õpetatakse seda sageli keskkooli- ja kolledžikursustel kui feministliku kirjanduse varast näidet. Lugu käsitletakse naiste “hüsteeria” mõiste ja tolleaegse meditsiinipraktika kriitikana.
“Kollast tapeeti” jutustab naiskõneleja, kes on pärast lapse sündi väidetava “ajutise närvidepressiooni” tõttu voodisse suletud. Tema arst väidab, et tervise taastamiseks peab ta nädalaid järjest voodis lamama, ilma igasuguse vaimse või füüsilise stimulatsioonita. Ta peab vaatama ainult toas olevat kollast tapeeti.
Lugu koosneb päeviku sissekannete seeriast, milles kõneleja mõtiskleb oma olukorra üle ja hakkab peagi kollase tapeedi pärast kinnisideeks. Loo jätkudes muutuvad tema päevikukirjed aina võõramaks, kuni ta hakkab kirjeldama tapeeditrükis olevat naist, kes on seina sees lõksus. “Kollase taustapildi” lõpetuseks usub kõneleja, et ta ise on tapeedilt põgenenud, ega mäleta enam, kes ta on; loo viimases stseenis minestab tema abikaasa põrandal ja naine astub üle tema kõhuli keha, et jätkata ruumis kõndimist.
“Kollane tapeet” põhines tugeva närvivapustuse ja depressiooni käes kannatava Charlotte Perkins Gilmani isiklikel kogemustel. Tema arsti nõuanne oli “puhkusravi”, mille puhul ta ei tohiks enam kunagi puudutada pliiatsit, pliiatsit ega pintslit, mis on keelatud igasuguseks akadeemiliseks või loominguliseks tegevuseks. Gilman järgis kolm kuud arsti nõuandeid, kuid mõistis, et ravi põhjustas talle veelgi suuremat psühholoogilist valu. Pärast ravist loobumist kirjutas ta “Kollase tapeet”. Ta saatis loo koopia oma arstile, kuid too ei vastanud kunagi.
Gilman on kirjutanud, et “Kollane tapeet” “ei olnud mõeldud inimeste hulluks ajamiseks, vaid selleks, et päästa inimesi hulluks ajamisest, ja see töötas.” Aastaid hiljem avastas ta, et tema arst, nagu ka paljud teised, lõpetas naistele voodirežiimi määramise. Tänapäeval nähakse Gilmani lugu manifestina nii naistele kui ka vaimuhaigetele.