Seadusjärgne likviidsuskordaja on teatud tüüpi finantsarvutus, mis hõlmab likviidsete varade kogusumma kindlaksmääramist, mida asutus peab hoidma reservis, et toimida kooskõlas riigi valitsuse kehtestatud panganduseeskirjadega. Sellesse reservi kuuluvad varade liigid võivad olla sularaha, väärismetallid või muud tüüpi heakskiidetud väärtpaberid, mis on leitud vastava reguleeriva asutuse esitatud noteeringutest. Sularaha, mis on keskpanga tegevuseks vajalik, ei kuulu tavaliselt likviidsete varade hulka, mis moodustavad kohustusliku likviidsuskordaja.
Kuigi kohustusliku likviidsuskordaja määramise valemis on mõningaid erinevusi, hõlmab peaaegu iga lähenemine teatud protsendi kindlaksmääramist pangatoimingutega seotud kogunõudlusest ja ajakohustustest. Ajalised kohustused on lihtsalt asutuse kohustused, mis tuleb igal ajahetkel nõudmisel tasuda, koos kõigi kohustustega, mis kogunevad kuu aja jooksul nende kohustuste tähtajast tulenevalt. Nõudluse ja ajaliste kohustuste summa korrutatakse kindlaksmääratud protsendiga, mis annab seadusega ettenähtud likviidsuskordaja ja määratleb varade koguse, mida tuleb hoida.
On mitmeid põhjuseid, miks mõnes riigis on teatud tüüpi kohustuslik likviidsuskordaja paigas. See on seotud konkreetse asutuse poolt väljastatud pangakrediidi taseme kontrolli omamisega. Kasutades suhtarvu, et tuvastada limiidid, mis tõenäoliselt ei suurenda panga maksejõuetuse tõenäosust, aitab valitsus kaitsta nii tarbijaid kui ka majandust üldiselt. Samal ajal aitab kohustuslik likviidsuskordaja oluliselt kaasa aidata valitsusasutuste investeeringute kaitsmisele nendes finantsasutustes. Praegustes majandustingimustes õiglaseks peetava sularahareservi määra loomine tähendab, et pankade maksejõuetuse tõenäosus on viidud miinimumini ning paraneb võimalus majanduslangusest väiksema üldise kahjuga läbi pääseda.
Seadusjärgse likviidsuskordaja määramisel hindab enamik valitsusi finantsasutuse varasid ja määrab kindlaks konkreetse summa varadest, mis tuleb sihtotstarbeliselt eraldada finantsreservidena, välja arvatud need, mis on seotud keskpangaga. See aitab mitte ainult kaitsta tarbijate huve, vaid annab valitsusele veel ühe võimaluse aidata majandust kõige ihaldusväärsemas suunas liigutada. Suhtarvu saab suurendada, kui on vaja inflatsiooni edasist hoogu aeglustada, ja vähendada, kui eesmärk on viia majandus läbi ja lõpuks majanduslangusest välja, soodustades riigisisese finantskasvu.