Anatoomias on inimese torsos kolm elundeid sisaldavat õõnsust: rindkere rindkere sees, kõhuõõs ja vaagnaõõs. Sageli peetakse kahte viimast õõnsust üheks üksuseks ja seega nimetatakse neid kõhuõõnde. See asub diafragma lihase all, mis moodustab rinnakorvi põhja ja ulatub vaagnani. Kõhuvaagnaõõnes on peamised seedeorganid – magu ja sooled – ning suguelundid. Siia kuuluvad ka seedimise abiorganid, nagu maks, sapipõis ja kõhunääre, aga ka neerud, põis ja põrn.
Kõhuõõs, mis hõivab suurema osa torso ruumist, asub vahetult selgroo ees. Selle õõnsuse ees on ainult lihased, nahaalune või ladestunud rasv ja nahk. Selle kohal on diafragma, lihaste kiht, mis ulatub rinnakorvi põhja ja annab õõnsusele kuplikujulise lae. Altpoolt hõlmab kõhuõõnde seda ümbritsev vaagen, mis moodustab eest avatud luust puuri, mida toetavad vaagnapõhja lihased.
Kõhuvaagna õõnsust kapseldades on membraanne vooder, mida tuntakse kõhukelmena. See vooder koosneb ühekihilistest mesoteelirakkudest, mida hoiab kinni sidekoe ümbris, mis on valmistatud samadest kiududest, mida leidub sidemetes ja kõõlustes. Kogu membraan on vaid mõne mikroni paksune ja ei ümbritse mitte ainult õõnsust tervikuna, vaid ka selles sisalduvaid üksikuid organeid.
Seda ümbritsevat õõnsust nimetatakse parietaalseks kõhukelmeks. See on kinnitatud seda ümbritsevate kõhulihaste seina külge nende sisepinnal. Teine kiht, mida nimetatakse vistseraalseks kõhukelmeks, katab selle sees olevad elundid. Mõned elundid, nagu neerud, asuvad aga nende kahe kihi vahel ja seetõttu nimetatakse neid retroperitoneaalseteks.
Kõhuvaagna ülaosa lähedal on söögitoru alumine osa, mis väljub rinnaõõnest ja torkab läbi diafragma. See viib makku, mis viib seejärel peensoolde ja lõpuks jämesoolde, millest suurem osa asub õõnsuses. Mao kõrval asuvad maks, sapipõis ja kõhunääre, mis kõik toetavad seedimist, samuti põrn, immuunsüsteemi organ ja neerud, kuseteede organid.
Õõnsuse alumises osas asuvad jämesoole alumised osad, mis lõpevad pärasoole, põie ja kuseteede veresoontega ning paljunemisorganitega. Seda ümbritsevad vaagnaluud: ilium, ischium ja pubis. Vaagnaõõne struktuuri seisukohalt ei ole olulised mitte ainult need luud, mis kaitsevad sees olevaid elundeid, vaid ka vaagnapõhjalihased. Need lihased läbivad vaagna alaosa ja lisaks vastavatele kuse-, eritus- ja seksuaalfunktsioonidele moodustavad “põranda”, mis hoiab ülaltoodud organeid vaagna sees paigal.