Kognitiivne semantika viitab lingvistikale lähenemise viisile, mis käsitleb seda, kuidas mõistus töötleb keelt seoses selle tähenduse või kontseptuaalse sisuga antud kontekstis. Erinevalt traditsioonilistest keeleteaduse käsitlustest ei saa kognitiivset semantikat hõlpsasti jagada sellisteks õppeharudeks nagu foneetika, süntaks jne, kuna ta näeb neid kõiki tähendusega omavahel seotud. Kognitiivsed lingvistid lükkavad ümber ka arusaama, et keeleline töötlemine on spetsiaalne funktsioon, mida saab teistest vaimsetest protsessidest eraldada.
Enne kognitiivse semantika tulekut 1970. aastatel võis lingvistika käsitlused üldiselt jagada psühholoogilisteks ja formaalseteks käsitlusteks. Psühholoogilised käsitlused keskenduvad keele ja muude psühholoogiliste nähtuste, näiteks arutlemise ja mälu vahelisele suhtele. Formaalsed lähenemisviisid käsitlevad keeleteaduse konkreetselt grammatikaga seotud aspekte, käsitledes mõnikord tähendust täiesti eraldiseisva probleemina. Kognitiivne semantika püüab aga ühendada need kaks meetodit, kinnitades, et mõlemad kuuluvad semantika alla.
Üldiselt viitab semantika keeleteaduse harule, mis tegeleb sellega, kuidas keel tähendust edasi annab. See on tihedalt seotud pragmaatikaga, keele suhtega selle tegeliku elu kontekstiga. Kognitiivse semantika valdkonnas peetakse neid kahte mõistet aga kõigist teistest keeleteaduse valdkondadest lahutamatuks. Selline lähenemine keelele püüab näidata viise, kuidas mõistus kasutab keelt kogemuse korraldamiseks ja vastupidi.
Näiteks süntaks ei ole semantikast lahus, sest lause grammatilised komponendid kehtivad ainult siis, kui mõistus on võimeline nende tähendust mõistma. Kui kasutada lihtsat näidet, siis väidet “See on porcupine” võiks analüüsida ja jagada selle grammatilisteks osadeks, kuid sellel ei oleks väljaspool konteksti siiski tähendust. See tähendab, et see oleks tõene väide, kui kõneleja osutab tegelikult sealihale, kuid vale väide, kui kõneleja osutab pardile. Sellel poleks üldse mõtet, kui väidet kuulav inimene ei näeks, millele kõneleja osutas. Selle tähendus oleks veelgi ähmastunud, kui kõneleja kasutaks sõna “porcupine” mõnes kuulajale teadmata metafoorses tähenduses või kui kuulajal oleks sealihast vale ettekujutus.
Teine võimalus seda öelda on see, et kognitiivne semantika tegeleb peamiselt keele kontseptuaalse sisuga. Selle teooria kohaselt mõistus ei mõista ega saagi vaakumis mõista sõnu ega lauseid, vaid mõistab neid vajaduse korral seoses teiste kogemustega. Mõned lingvistika lähenemisviisid väidavad, et ajul on keelelise sisendiga tegelemiseks spetsiaalsed funktsioonid, kuid kognitiivsed lingvistid peavad seda eristamist kunstlikuks. Neurolingvistiline uurimus sellel teemal on ebaselge.