Kognitiivne lähenemine on psühholoogia valdkond, mis keskendub vaimsetele protsessidele, tajule ja keelele kui inimese käitumise selgitamise ja mõistmise viisile. See hakkas arenema 1960. aastatel ja 20. sajandi lõpuks oli sellest saanud psühholoogia domineeriv mõttekool. Sellel lähenemisviisil põhinev psühhoteraapia püüab käitumist muuta, püüdes muuta käitumise aluseks olevaid tunnetusi või mõtteprotsesse.
On mõned eeldused, mis on kognitiivse lähenemisviisi jaoks kesksed. Üks on see, et inimkäitumist saab mõista teaduslike protsesside abil. Erinevalt Freudi psühholoogiast arenes kognitiivne psühholoogia empiirilise testimise teel. Teine eeldus on, et inimkäitumine on rida reaktsioone välistele stiimulitele, mida leevendavad inimeste mõtted, tajud, meeleolud ja soovid.
Kognitiivne psühholoogia erineb vanemast, biheivioristlikust lähenemisest inimkäitumisele. Biheivioristid usuvad, et kõik inimesed on sündides oma olemuselt ühesugused, kuid nende isiksust mõjutavad ja kujundavad keskkonnategurid ja välised stiimulid. Samuti usuvad nad, et käitumist saab keskkonda muutes jäädavalt muuta. Biheiviorism näeb inimesi tühjade lehtedena, mis reageerivad passiivselt ümbritsevale.
Kognitiivne lähenemine seevastu peab mõtlemisprotsesse käitumise peamiseks määrajaks. Need mõtteprotsessid hõlmavad arutlusvõimet, intelligentsust, mälu, tähelepanu ja sensoorset taju. Arvesse võetakse ka keelt ja selle kasutamist vaimses töötlemises. See lähenemine tugineb biheiviorismile, eeldades, et inimeste käitumine on väliste stiimulite tagajärg, kuid väidab, et see, kuidas inimese meel oma keskkonda aktiivselt töötleb, määrab käitumise ja isiksuse.
Sellel mõttesuunal põhinevas psühholoogilises ravis ei lükata biheiviorismi täielikult tagasi. Kognitiivne käitumuslik teraapia ehk CBT püüab kombineerida neid kahte lähenemisviisi patsientide raviks. Näiteks võib psühholoog ravida foobiat, uurides vaimseid protsesse, mis põhjustavad irratsionaalset hirmu. Selle asemel, et püüda otseselt muuta inimese käitumist või keskkonda, võib psühholoog töötada selle nimel, et patsient tuvastaks ja muudaks hirmu tekitavaid mõtteprotsesse.
Kognitiivsele lähenemisele kritiseeritakse teatud määral. Inimese mõtlemine on nähtamatu protsess ja seetõttu on kognitiivsed protsessid hüpoteetilised konstruktsioonid. Teine oluline kriitika on see, et bioloogiat, geneetikat, kultuuri ja varasemaid kogemusi ei ole vaimse töötlemise teguritena piisavalt testitud. Kognitiivses psühholoogias võrreldakse inimese infotöötlust arvutitega, mis võib-olla lihtsustab inimmõistust liialt.