Koerakelk on teatud tüüpi kelk, mis on mõeldud koerte jaoks rakmete jaoks. Inimesed on põhjamaises kliimas koerarakke kasutanud tuhandeid aastaid ja need on jätkuvalt väga populaarsed paljudes maailma piirkondades. Neid saab tellida spetsiaalsete tarnijate kaudu, kes valmistavad eriotstarbelisi kelke, ning välipoodidest ja koerte kelguvarustusele spetsialiseerunud ettevõtetest. Samuti on võimalik käsitsi valmistada koerakelk, tööriistadega käepärastel inimestel.
Koerarakke saab haakida ühe koera või koerte meeskonna külge. Neid võib kasutada inimeste vaba aja veetmiseks ja transpordiks, samuti pakkimiseks ja võidusõiduks. Paljud Arktika ja Antarktika ekspeditsioonid kasutasid inimeste ja kaupade üle jää transportimiseks ajalooliselt koerarakke ning mõnes maapiirkonnas kasutatakse sel eesmärgil siiani koerameeskondi. Võidusõidu on populariseerinud Alaska kuulus Iditarodi kelgusõit, kus paljudes maailma piirkondades on jääkuudel toimunud arvukalt väiksemaid võistlusi ja matše.
Kelgu konstruktsioonis on kaubakorv, kuhu saab laadida inimesi või tarvikuid, ja jooksjad, pikad suusad, mis on paigaldatud kaubakorvi alla. Kasutajad seisavad jalalaudadel, mis on paigaldatud kelgu taha ulatuvale jooksjaosale, hoides peal püsimiseks juhtrauda. Koerakelku saab aeglustada või peatada piduriga ning kelgu liikumist kontrollitakse koerameeskonnale korraldusi andes. Enamikul koerarakenditel on ka võsa, omamoodi eesmine põrkeraud, mis kaitseb kelku kahjustuste eest ja aitab sellel sujuvalt üle konarliku territooriumi sõita.
Kasutusel on kaks peamist koerarakendi kujundust, kuigi on mitmeid variatsioone. Traditsiooniline versioon on korvkelk, mis on paigaldatud kõrgele jooksikute kohale, luues kelgu alla suure vaba ruumi. Samuti on võimalik näha kelgukelkusid, mis kallistavad palju rohkem maad. Võidusõidus kasutatakse sageli kelku ja seetõttu võib neid kutsuda võidusõidukelkudeks.
Kelgutamiseks kasutatakse mitut tõugu koeri. Koerakelgutajad kipuvad eelistama raskeid tõuge, kellel on palju jõudu ja vastupidavust, ning loomad kipuvad olema suured, et saaksid koerakelgu raskust kergesti tõmmata. Kelgutamiseks kasutatakse huskysid, malamuute, samojeede, grööni koeri, utonaganeid ja tamaska koeri ning mõned kasvatajad ristavad hübriidse elujõulisuse nimel tõugudega nagu saksa pointerid ja puudlid. Kõikidel juhtudel koolitatakse koeri juba väga noorelt töötama teiste koerte ja inimestega, nii et kelgutajatel on oma tööks koordineeritud ja keskendunud loomade meeskonnad.