Koerapüüdja või loomakontrolliametnik on tsiviiltöötaja, kes vastutab oma kogukonnas lahtiste loomade teadete käsitlemise eest. Mõistet “koerapüüdja” peavad selle elukutse esindajad üldiselt halvustavaks, sest nad eelistavad “loomakontrolliametnikku”, kuna see viitab sellele, et ametikohal on palju suurem ulatus kui lihtsalt lahtiste koerte püüdmine. Suures vallas on täiskohaga koerapüüdja, väiksemad linnad võivad selle tähtsa ülesande täitmisel usaldada politseijõududele.
Eriti lahtisi koeri peetakse sotsiaalseks ohuks, kuna nad võivad olla ohtlikud või kanda haigusi. Sellest tulenevalt on koerapüüdja elukutse tegelikult üsna iidne; inimesed on täitnud mingil kujul seda ametikohta vähemalt 1600. aastatest saadik. Koerapüüdja reageerib ka teadetele haigete või marutõvega loomade või mis tahes liigi kohta ning abistab üldiselt muude loomadega seotud probleemide, näiteks lahtiste kariloomade puhul.
Paljud inimesed tunnevad koerapüüdja ära tema iseloomuliku kaubiku järgi. Koerapüüdja sõidab tavaliselt veoautoga, kuhu on ülesvõetud loomade jaoks sisse ehitatud mitu puuri. Lisaks kasutatakse veokit mitmesuguste vajalike tarvikute, nagu toit, vesi, jalutusrihmad, tekid, põhilised esmaabivahendid ja rahustirelvad, vedamiseks. Mõnes piirkonnas on ohtlikke loomi hävitama volitatud ka loomakontrolliametnik, kes võib ligipääsemiseks liiga ohtlike loomade, näiteks marutaudihaigete koerte käsitlemiseks kaasas kanda jahipüssi.
Tavaliselt peab loomakontrolliametnikuks saamiseks keegi sooritama oma elukohajärgse omavalitsuse hallatava testi. Mõnes valdkonnas peab loomatõrjeametnikul olema ka teatav haridus ja väljaõpe, et ta mõistaks, kuidas loomadega ümber käia. Paljud koerapüüdjad armastavad loomi väga ning nad tegelevad loomade hooldamise ja kontrolliga, et tagada nende kogukonna loomadele parim võimalik hooldus. Pärast kvalifikatsiooni saamist võib koerapüüdja töötada põllul või loomade varjupaigas ning töödelda kinnipüütud ja loovutatud loomi.
Koerapüüdjaks olemine on raske töö. See nõuab oskusi ja kaastunnet, kuna koerapüüdjaga tegeletavad loomad on sageli hirmunud ja stressis, mis võib põhjustada ebatavalist käitumist. Koerapüüdja on üldiselt füüsiliselt heas vormis, et ta saaks suuri loomi taga ajada ja nendega toime tulla. Loomakontrolli ametikohal töötamine võib olla ka emotsionaalselt keeruline, kuna paljusid soovimatuid loomi väärkoheldakse rängalt ning koerapüüdjaks olemine paljastab sageli nii inimkonna kui ka loomade halvima poole.