Treeningu füsioloogia on teaduslik uuring selle kohta, kuidas füüsiline aktiivsus keha mõjutab. Treeningu füsioloogiat on kahte tüüpi: sportlik ja kliiniline. Sporditreeningu füsioloogia rakendab harjutusteadmisi sportlaste treenimisharjumuste väljatöötamiseks, samas kui kliiniline treeningfüsioloogia kasutab treeningut krooniliste haiguste ravi ja ennetamise vormina, samuti terapeutilistel eesmärkidel.
Professionaalsed kliiniliste harjutuste füsioloogid töötavad tavaliselt haiglates, spordimeditsiini kliinikutes ja füsioteraapia keskustes. Nad kohtuvad patsientidega ja kohandavad treeningrežiime, mis on nende terviseprobleemidele kõige kasulikumad. Näiteks võib südamehaigusega inimesele määrata südame tugevuse suurendamiseks südame-veresoonkonna süsteemi, nagu sörkimine või kõndimine.
Diabeedikeskused võivad kasutada kliinilise treeningu füsioloogiat, et aidata patsientidel haigusega toime tulla. Diabeetikud võivad kannatada madala insuliinisisalduse all – hormoonid, mis muudavad toidust saadava suhkru energiaks, mis võib põhjustada vere glükoosisisalduse suurenemist. Treeningteraapiat saab kasutada vere glükoositaseme loomulikuks alandamiseks, sest treening põletab glükoosi. Samuti on diabeetikutele ette nähtud füüsiline aktiivsus füsioloogi järelevalve all, et vältida diabeedi ägenemist ülekaalulistel inimestel.
Harjutusi kasutatakse ka tervishoiuasutustes ortopeediliste haiguste, nagu artriit või osteoporoos, raviks, mis pärsivad eakate inimeste liikumist. Kuna treenimine võib olla liigesevaluga inimestele raske, õpetavad treeningfüsioloogid patsiente, kuidas ohutult treenida, et saada tervisele kasu ilma end vigastamata. Treeningufüsioloogid soovitavad sageli ujumist, et minimeerida mõju liigestele, pakkudes samas füüsilisest tegevusest kasu.
Kliinilise harjutuse füsioloogiat saab rakendada ka psühholoogiliste aspektide, nagu ärevus või depressioon, teraapiana, mis võivad kaasneda haigusega. Treening võib tõsta serotoniini taset kehas, mis aitab leevendada krooniliste haiguste all kannatavate inimeste stressi. Vähenenud stressitase võib parandada patsientide vaimset enesetunnet ja omakorda parandada nende tervist.
Võimalus patsiente motiveerida on kliinilise treeningu füsioloogia oluline aspekt. Füsioloogid töötavad haigete ja võib-olla valusate inimestega. Treeningteraapia nõuab hoolikat tasakaalu teaduslike teadmiste vahel, kuidas patsientide seisundit kõige paremini parandada, ning motivatsioonioskusi, mis on vajalikud, et julgustada neid jätkama, kui ravi muutub keeruliseks. Näiteks võib kliinilise treeningu füsioloog kohtuda erinevate haigustega haiglapatsientide rühmaga ja määrata konkreetsetele haigusseisunditele vastavad treeningrutiinid. Seejärel jälgib ta rutiini, et keegi ei pingutaks üle ega muudaks oma seisundit hullemaks, ning hoiaks neid motiveerituna oma vaevustest üle saama.