Kliiniline neuropsühholoogia on psühholoogia haru, mis keskendub seostele inimese käitumise ja aju anatoomia vahel. Selle eriala arstid saavad hinnata ja ravida mitmesuguseid häireid, sealhulgas ajukahjustusi, dementsust ja kaasasündinud häireid. Patsiendi kognitiivse ja käitumusliku funktsiooni hindamiseks kasutatakse kliinilises neuropsühholoogias mitmesuguseid objektiivseid teste. Kui häire on korralikult diagnoositud, saab neuropsühholoog välja töötada patsiendi vajadustele vastava ravikuuri. Kliinilise neuropsühholoogia fookuses on ajuhäired, mis on põhjustatud füsioloogilistest probleemidest, mitte emotsionaalsetest või psühhiaatrilistest häiretest.
Kuigi kliiniline neuropsühholoogia on psühholoogia haru, on sellel oluliselt erinev fookus kui üldpsühholoogial. Kuigi kliinilise neuropsühholoogia poolt käsitletavad emotsionaalsed või psühhiaatrilised häired võivad sümptomaatiliselt olla sarnased üldpsühholoogiaga ravitavatega, peab neuropsühholoogi poolt ravimiseks olema häiretel füsioloogiline põhjus. Need spetsialistid otsivad füüsilisi probleeme patsiendi ajus, et teha kindlaks erinevate häirete põhjus ja ravivõimalused. Nende häirete diagnoosimiseks ja raviks on vaja põhjalikke teadmisi aju anatoomiast.
Kliinilises neuropsühholoogias kasutatakse mitmesuguseid teste, et teha kindlaks, kas patsiendi käitumise põhjuseks on füsioloogiline probleem või kognitiivne häire. Neid teste kasutatakse kõige sagedamini mälu- või mõtlemisprobleemide kindlakstegemiseks. Nad hindavad patsiendi võimet pöörata tähelepanu, meelde tuletada teavet, töödelda teavet ja manipuleerida objekte. Testid on kavandatud olema objektiivsed ja võrdlema patsiendi tulemusi normaalse ajufunktsiooniga inimeste tulemustega. Testimine võib aidata tuvastada kahjustatud aju häiret või piirkonda ning seda saab kasutada ka patsiendi praeguse funktsionaalsuse hindamiseks, et määrata kindlaks, kas edasine ravi on efektiivne.
Kui häire on tuvastatud, saab arst rakendada raviplaani. Neuropsühholoogiliste häirete ravis võib kasutada teraapiat, ravimeid, kirurgiat ja käitumise muutmist. Üks kliinilise neuropsühholoogia poolt ravitavamaid häireid on aju füüsiline vigastus. Õnnetusse sattunud patsiente hinnatakse sageli, et teha kindlaks, kas tegemist on ajukahjustusega ja kuidas seda kahjustust kõige paremini ravida. Alzheimeri tõve, insuldi ja dementsusega eakatel patsientidel ning kaasasündinud häiretega lastel võib olla ka füüsiline ajukahjustus, mida saab hinnata ja ravida.