AT-klaviatuur, mis sai nime AT-seeria personaalarvutite (PC-de) järgi, millega see kaasas oli, oli teatud tüüpi arvutiklaviatuur, mida IBM® ja selle konkurendid 1980. aastatel kasutasid. Sellel oli 84 klahvi, mis olid paigutatud kolme erinevasse rühma, mille keskel asuvad tähed ja tavaliselt kasutatavad klahvid, nagu tühikuklahv, vasakul on funktsiooniklahvide komplekt ja paremal numbriklahv. AT-klaviatuur kasutas ümmargust 5-kontaktilist pistikut ja elektrilist signaalimisskeemi, mis elas klaviatuurid ise ära. Tänapäeval kasutatakse seda tüüpi klaviatuure tavaliselt ainult vananenud riistvara seadistustes ja ajaloolistes kuvades.
Arvutiklaviatuurid saab nende klahvide paigutuse põhjal jagada kolme erinevasse põlvkonda. IBM® PC esimeste mudelitega kaasas olnud varajastel klaviatuuridel olid klahvide paigutused ebamugavad ja erinevat tüüpi klahvide vahe oli väike või üldse mitte. Lisaks olid olulised klahvid nagu Shift ja Enter väikesed ja märgistatud ainult sümbolitega. IBM® lahendas paljud neist probleemidest AT-klaviatuuriga, mis sai nime selle AT-seeria personaalarvutite järgi, millega need algselt kaasas olid.
Erinevalt oma eelkäijast oli AT-klaviatuuril kolm erinevat klahvirühma. Vasakul oli kümme funktsiooniklahvi, paremal numbriklahv ja keskel kõige sagedamini kasutatavad klahvid, sealhulgas Shift, Enter ja tühikuklahv. AT-klaviatuuri üldine paigutus on mõne märkimisväärse erandiga üsna sarnane kaasaegsemate arvutiklaviatuuridega. Tabeldusklahvi all oli klahv Control, kusjuures suurtäheluku klahv oli tõstuklahvi all paremas alanurgas. Escape-klahv asus numbriklahvistikuga paremal. Puudusid spetsiaalsed nooleklahvid; numbriklahvistiku kaks, neli, kuus ja kaheksa klahvi toimisid alla-, vasak-, üles- ja paremnooleklahvidena.
Lisaks klaviatuuri paigutuse täpsustamisele tegi IBM® muudatusi nii AT-klaviatuuris kasutatavas füüsilises pistikus kui ka elektrilises signaalimises. Füüsiline pistik oli umbes poole tolli (1.27 cm) läbimõõduga ümmargune pistik, millel oli viis metalltihvti ja väike süvend, et vältida pistiku tagurpidi ühendamist. Elektriline signaalimine oli kahesuunaline, mis tähendab, et arvuti võis saata andmeid nii klaviatuurile kui ka klaviatuur, mis saadab andmeid arvutisse.
Vaid paar aastat pärast AT-klaviatuuri debüüti andis IBM® välja uue 101 klahviga täiustatud klaviatuuri. Selle klaviatuuri paigutusest sai tööstusstandard, mis tõrjus välja varasemad paigutused ja püsis enamasti muutumatuna üle kahekümne aasta. Mõned AT-klaviatuuri aspektid kanti üle uude disaini, sealhulgas 5-kontaktiline pistik ja signalisatsiooniprotokoll, mida kasutati kuni universaalse jadasiini (USB) klaviatuuride kasutuselevõtuni.