Klavessiin on keelpilliga klahvpill, mis erineb klavikordist ja klaverist selle poolest, et sellel on keeli kitkumine, mitte löömine. Mõnikord kasutatakse nimetust klavessiin nii spinetile ja virginaalile kui ka õigele klavessiinile viitamiseks. Esimene teadaolev viide instrumendile ilmus 1397. aastal ja sellest sai oluline sooloinstrument, samuti kasutati seda kammermuusikas, orkestrimuusikas ja ooperis.
Kuna heli tekitatakse teistsuguse mehhanismiga, plektrumi kitkumisega, pole üllatav, et klavessiini kõla on klaveri omast üsna erinev. Esiteks võib klavessiinil olla kaks klaviatuuri või käsiraamatut, mitte üks, nagu klaveril. Teiseks on klavessiinil väiksem ulatus, tüüpilistel kaasaegsetel pillidel on viis oktaavi vahemikus F1 kuni F6 kuni klaveri seitsme pluss oktaavi vahemikus A0-C8. Lisaks on klavessiini maksimaalne dünaamika pehmem kui klaveril – muutes crescendo, decrescendo ja aktsendid võimatuks – ning selle nootidel on väga vähe püsivust.
Kui klavessiinil on kaks manuaali, siis ülemisel manuaalil on kaks komplekti keeli, alumisel aga kolm keelpillide komplekti. Peatusi või registreid kasutatakse stringide komplektide muutmiseks kas kangi, nupu või jalgpedaali abil. Sidur ühendab käsiraamatud, nii et alumise mängimine haarab ka ülemise. Ülemine manuaal on varustatud summutiga, mis muudab selle kasutamisel heli kvaliteeti, andes sellele kitarri moodi heli.
Klavessiin oli oma suurimatel kõrgustel renessansi- ja barokiajal. Tuntud lemmikute hulka kuuluvad Johann Sebastian Bachi Brandenburgi kontserdid, aga ka Antonin Vivaldi, Arcangelo Corelli, François Couperini, Henry Purcelli, Georg Friederich Händeli, Jean-Philippe Rameau ja Domenico Scarlatti teosed.
Klavessiini ostmine leiab aset filmis Ripley mäng, samas kui klavessiin on üks pillidest Alexandre Desplati filmide “Kuninganna”, John Williamsi “Karjuva naise” ja “Harry Potteri ja saladuste kambri” heliribadel. Tuntud klavessinistid on Anssi Mattila, Zuzana Ruzickova, Wanda Landowska ja Trevor Pinnock.