Klarnet on nii pillide perekond kui ka üksikpill, mis kuulub puupuhkpillide üksiku pilliroo rühma, kuhu kuuluvad ka saksofonid. Klarneteid kasutatakse nii orkestrites kui ka bändides ning kõlavad Klezmeri muusikas, puupuhkpillikvintettides, puhkpilliansamblites ja puupuhkpillikoorides.
Klarnetiperekonda kuuluvad üksikud pillirood on paigutatud madalaimast kõrgeimani järgmiselt.
Kontrabassklarnetid Bb-s on madalaimad klarnetid, mille ulatus on oktaavi võrra madalam kui bassklarnet. Need on ainsad klarnetid, mis võivad olla täielikult metallist ja välimuselt meenutavad kontrafagoti.
Eb kontra-aldiklarnetid, ehkki mõnikord nimetatakse neid ka kontrabassiks, omavad mõningaid erinevusi: ulatus on kõrgem, transpositsioon erinev ja pill on iseloomulikult valmistatud roosipuust.
Bb-vahemiku bassklarnetid on bassklarnetist oktaavi võrra madalamad ja ambiit sarnaneb fagoti omaga. Madalaim noot sõltub sellest, kas konkreetsel bassklarnetil on laiend. Seda nooditakse kas kõrgete või bassivõtmega, kõlades kas duursekundi või duur üheksandiku võrra madalamalt kui kirjutatud.
Eb altklarneteid kasutatakse eelkõige bändides ja puhkpilliansamblites. Need kõlavad duur kuuendiku võrra madalamalt kui kirjutatud ja neid ei peeta üldiselt sooloinstrumendiks.
Basseti sarved F-vormingus kõlavad täiusliku kvendina alla kirjutatud osa. Need ei ole enam orkestri kirjutamise standardinstrument, vaid neid kasutatakse ajaloolise täpsuse huvides vanemates palades, näiteks Mozarti Reekviemis. A-s on ka harva kasutatav bassetklarnet madala C-ga.
Sopran klarnetid on klarnetid keeles Bb või A, millele enamik inimesi viitab, kui nad lihtsalt ütlevad “klarnet”. Kumb neist kahest kasutamiseks valitakse, võib sõltuda teose võtmest, kusjuures tasapinnaliste klahvide jaoks kiputakse valima instrumenti Bb ja teravate klahvidega teoste jaoks A, kuid see pole range reegel. Levimuusikas, džässis ja militaarmuusikas kiputakse leidma Bb-klarnetit.
Sopranino/pikolo/kõrgklarnetid Db- ja E- ning varem C-vormingus laiendavad sopranklarneti ulatust ülespoole ning neid kasutatakse sarnaselt A- ja Bb-klarnetiga vaheldumisi, kusjuures Eb-d kasutatakse lamedate klahvide jaoks ja D-d teravate klahvide jaoks.
Kõigil klarnettidel, olenemata nende suurusest või ümberpaigutusest, on sama sõrmesüsteem. Neil kõigil on ka “paus” – kus sõrmede üleminek võib tekitada probleeme mängijale, kes pole asjatundja.
Klarneti leiutas 17. sajandi lõpus Johann Christoph Denner ja see põhines chalumeau’l, ühel pillirool, millel on kaheksa sõrmeaugu ja umbes oktaavi ulatus. 18. sajandil valmistati pille puidust või elevandiluust ning neil oli kolm-neli sektsiooni ja kaks klahvi – Denneri uuendus.
Tänapäeval on kaks võtmesüsteemi – prantsuse ja saksa oma – ning viis osa. Esimene osa on huulik, mille külge hoiab pilliroog ligatuuri. Edasi tuleb tünniliide, mis kinnitab huuliku pilli ülemise ühenduskoha külge, kus mängib vasak käsi. Pärast seda tuleb parema käe ühendav alumine liigend, millele järgneb kelluke.
Tuntud on palju klarnetilõike, sealhulgas avateema Tšaikovski 5. sümfoonia esimeses osas ja Ivan kassi teema Prokofjevi Peeter ja Hundis. Seal on palju tuntud klarnetiste, kelle hulka kuuluvad Woody Allen, Benny Goodman, Artie Shaw, Richard Stoltzman ja Evan Ziporyn.