Klaaskeha email, tuntud ka kui portselanist email, on teatud tüüpi klaaskate. Tavaliselt seotakse see metalli või mõne muu emailiga, seejärel põletatakse umbes 850 kraadi Fahrenheiti (454 Celsiuse järgi). Metalli katmine klaaskeha emailiga võib takistada selle korrodeerumist, lisada dekoratiivset hõngu ja hõlbustada puhastamist. Anorgaaniline kate tagab kulumis- ja kulumiskindluse, muutes selle praktiliseks tehnoloogiaks köögiriistade ja kööginõude, aga ka ehete ja dekoratiivtarvikute jaoks.
Tavaliselt booraksist, kvartsist ja päevakivist valmistatud pulbriline segu moodustab pinnakatte. Titaandioksiidist, kvartsist ja dehüdreeritud booraksist koosnev kattekiht täiendab emailipulbrit. Pulber kantakse substraadile või kasutatavale materjalile. Levinud aluspinnad on metall, keraamika ja klaas.
Pulberklaas sulatatakse valitud materjaliga põletamise teel, mis sulatab pulbri ja katab aluspinna. Klaaskeha email osutub siledaks, vastupidavaks ja kõvaks nagu klaas. Pärast põletamist võib pulbrilise segu tulemuseks olla läbipaistev või läbipaistmatu kate või säravad värvid. Mõnikord saavutatakse poolläbipaistev kvaliteet.
Klaaskeha emaili värvid saadakse koobalti, raua, praseodüümi või neodüümi mineraalide lisamisega. Mineraalid loovad erinevaid lillasid, punaseid ja halle toone. Uusi emailvärve ei saa segada nagu värviga. Pulber võib olla nii peeneks jahvatatud, et kahevärvilised väikesed täpid moodustavad ühevärvilise.
Klaaskeha email ei saa põleda, kuid võib tugeva löögi korral puruneda. Selle vastupidavus pakkus võimalust täiustada funktsionaalseid esemeid läbi ajaloo. 1900. aastate alguses kasutati seda reklaamide siltidel. Ahju seinad, köögipotid, vannid, valamud ja köögitehnika välispinnad said kasu klaasja emailiga kattest. Kaubanduslikult hakkasid talude silohoidlad ja söekannid ära kasutama nende pikaajalist kulumiskindlust.
Paljud kunstnikud imetlesid erksaid värve ning hakkasid valmistama ehteid ja dekoratiivesemeid. Carl Faberge’i Faberge’i munad ja populaarsed emailkarbid on emailimise kaks näidet. Prantslased kasutasid kuld- või vaskjuhtmestikku, et eraldada värvilised alad või rakud klaaskeha emailiga, et luua kloonitükke. Prantsuse disainerid populariseerisid ka champleve-tükke ehk metallist “kõrgendatud väljasid”, mille ümber emaili põletatakse. Kuulsatel Limoges’i keraamikatel oli enne põletamist kasutatud klaasjas emailvärvi.
Emailimist kasutasid iidsed egiptlased, kes valisid substraadiks keraamika ja kivi. Metallsubstraate kasutasid iidsed kreeklased ning Hiina, vene ja keldi kunstnikud. Roomlased kaunistasid klaasnõusid emailimistehnikaga.