Klaasipuhumine on üks kahest klaasipuhumistüübist, teine vorm on lambitöötlus. Selle meetodi puhul koguneb puhumisraua või puhumistoru, mis on õõnes terastoru, ühte otsa veidi sulatatud klaasi. Spetsiaalsete tööriistade ja vormide ning puhumistehnikate abil muudab kunstnik klaasi uueks kujuks.
Lambitöötlus erineb klaasipuhumisest, kuna torusid ja klaaspulka soojendatakse ja pehmendatakse lambitöötlusmeetodiga. Seejärel muudetakse pehmendatud klaas lõplikuks kujuks. Nagu offhand meetod, hõlmab ka lambitöö tüki loomiseks spetsiaalsete käsitööriistade ja puhumistehnikate kasutamist. Mõlemad praktikad on seotud ka gravitatsiooniga ja selle mõjuga teosele selle loomise ajal.
Algselt väljatöötamisel kasutati lambitöös vardaid ja torusid, mis töötati välja klaasipuhumise teel. Tänapäeval loovad spetsiaalsed klaasitõmbemasinad vardad ja torud, mida lambitöötleja klaasikunstnik kasutab. Seetõttu on lambitööga tegelevate kunstnike kasutatud klaas varem vormitud. Klaasipuhumisega pole objektide loomiseks kasutatavat klaasi kunagi muudetud kindlasse vormi. Pigem on see ikkagi sulanud maakera, mis ootab käsitöölise vormimist.
Mõlemat tüüpi klaasipuhumiskunstnikud kasutavad sarnaseid tööriistu. Sellegipoolest on mõned tööriistad erinevad ja võhik ajab neid sageli segadusse. Näiteks kasutavad lambitööga tegelevad kunstnikud tööriista nimega toche, mis aitab segada õhku ja kütust, et tekitada klaasiga töötamiseks kuumem leek. Toche’i nimetatakse sageli ka puhumistoruks, mis ei ole sama mis puhumistoru või puhumisraud, mida klaasipuhumiskunstnik kasutab klaasi õhu jõul kujundamiseks.
Klaasipuhumine ja lambitöö annavad igaüks omapärase välimusega klaasitükid. Traditsiooniliselt kasutati lambitööd katseklaaside ja muude laboris kasutamiseks mõeldud esemete loomiseks. Seevastu offhand-meetodit kasutati enamasti kunstiliseks väljenduseks. Tänapäeval koguvad mõlemad vormid käsitöös ja kunstiloomes kasutamiseks populaarsust ning need on Ameerika Ühendriikides kõige kiiremini kasvavate hobide hulgas.