Kitarri heli on enamiku inimeste jaoks koheselt äratuntav. Kuigi erinevat tüüpi kitarride vahel on väikesed erinevused, määrab selle füüsiline konstruktsioon ja mängimisviis selle põhilise tonaalse iseloomu. Kitarr on keelpill, mille keelpillide akustilist vibratsiooni võimendab õõnes kast, mida nimetatakse korpuseks.
Kere külge on kinnitatud pikk, peenike kael, mille ülaosas on peavarre. Nöörid kinnitatakse ühest otsast kerele veidi kõrgendatud silla külge ja liiguvad üle kehasse lõigatud augu. Teises otsas on nöörid kinnitatud peatoe kruvi- ja hammasrattamehhanismi külge, mis reguleerib nööride pinget või häälestamist. Need kitarri põhielemendid võivad varieeruda, alates keha suurusest ja kujust kuni kaela pikkuse või heliaugu suuruseni.
Klassikalised ja flamenkokitarrid on tavaliselt varustatud nailonkeeltega või plastikust monofilamentidega. Kõige populaarsemad kitarrid, lameda otsaga dreadnaught, on tavaliselt varustatud teraskeeltega või terase, nikli ja pronksi sulamitega. Viimane tekitab valjema ja heledama kitarritooni. Keelte arv kitarril on tüübiti erinev, neljast 18-ni; levinuim on kuus.
Levinud on mitu kitarri häälestust, kuid standard on keskmise C kohal olev E noot, millele järgneb kahanevas järjekorras B, G, D, A ja E. Kui keelpill näpuga vastu kitarri kaela näppida, lühendatakse selle pikkust ja tõstetakse vastavalt helikõrgust. Standardhäälestus võimaldab mitut keelt erinevalt sõrmitseda ja samaaegselt mängida nii palju kui erinevaid muusikalisi akorde. Kui muusikalise aja jooksul lüüakse mitut või kõiki keelpilte – lööki, mida nimetatakse trummimiseks –, on tulemuseks rütmiline kooriheli unikaalne kitarritoon.
Keeleid saab üksikute nootide esitamiseks ka üksikult kitkuda, kas sõrmede või terava nokiga. Kitarri tooni olemust ehk helilainekuju saab seletada selle mängumeetodiga. Toonil on terav rünnak, sest keel on kas löödud või mitte, ja see moment on siis, kui keel kõlab kõige valjemini. Sellel on tugev võnkuv vibrato, kusjuures kitarri keele pikkus ja pinge põhjustavad suurt vibratsiooni. Sellel on pikk lagunemine, kuna õõneskeha toimib kajakambrina.
Pilli tämber ehk resonants on raskemini määratletav, kuid sellegipoolest ainulaadne. Sellele aitavad kaasa kaks omadust. Esiteks vibreerivad kitarri keeled mitte ainult ühel sagedusel, vaid mitmel sekundaarsel harmoonilisel ülemhelil. Teiseks põrkab õõnsa keha kuju ja deformeerib helilaineid kindla mustri järgi. Elektrikitarr on põhimõtteliselt sama mis akustiline kitarr, välja arvatud see, et selle peaaegu kuuldamatu toon võetakse üles, töödeldakse ja võimendatakse elektrooniliselt.