Kirjutamisstiil on viis, kuidas konkreetne kirjanik otsustab sõnu ja lauseid kokku panna, et luua üldine kirjatükk. Selle stiili moodustavad tavaliselt mitmed erinevad komponendid, sealhulgas sõnavalik, lause pikkus ja struktuur, kujundikeele kasutamine ja vaatenurk. Konkreetse autori stiil võib samuti varieeruda olenevalt publikust ja kirjutise eesmärgist. Kirjutamisstiili võib olla raske täpselt kirjeldada, kuna see on kvalitatiivne ja subjektiivne mõiste, kuid see on ka üks olulisemaid põhimõtteid, mida inimesed kirjaniku kvaliteedi hindamisel kasutavad.
Kirjanik loob oma kirjutamisstiili mitmel erineval viisil ja neid saab valida teadlikult või need võivad aja jooksul praktikas lihtsalt areneda. Sõnavalik on kirjaniku stiili üks suuremaid tegureid. Sellised kirjanikud nagu Edgar Allen Poe on tuntud oma rikkaliku proosa poolest, mis sisaldab sageli elavaid fraase koos arvukate omadussõnadega, et hoolikalt luua ja kirjeldada stseeni. Kellegi, näiteks Ernest Hemingway, kirjutamisstiil on aga märgatav hõredate lausete poolest, millel on täpne sõnavalik ja vähe kirjeldusi, mis ei ületa stseeni loomiseks vajalikke elemente.
Muud kirjutamisstiili aspektid hõlmavad kujundliku keele kasutamist ja vaatenurka, mille kirjanik otsustab kasutada. Need on sageli seotud konkreetse kirjatöö publiku ja eesmärgiga. Näiteks kooli jaoks esseed kirjutav inimene valib tõenäoliselt professionaalse või akadeemilise kirjutamisstiili, millel on vähe metafoore ja keelt, mis on pigem sõnasõnaline ja vahetu kui kujundlik ja lilleline. Sama kirjanik, kes töötab originaalse novelli või väljamõeldud narratiivi kallal, võib kasutada stiili, mis on kujundlikum ja rikas esilekutsuva kujundi ja keelega.
Paljud kirjanikud kohandavad ka oma kirjutamisstiili, muutes oma kirjutamisel kasutatud vaatenurka või perspektiivi. Kooliülesanne kirjutatakse tõenäoliselt kolmanda isiku vaatenurgast, mis tähendab, et essees on asesõnad tavaliselt piiratud sellistega nagu “tema”, “ta” ja “nemad”. Ilukirjandusliku teose loomisel võib aga sama kirjanik kasutada esimese või teise isiku vaatenurka. Seda tüüpi kirjutis sisaldab asesõnu, nagu “mina”, “mina” ja “sina”, et luua mitteametlikum kirjutamisstiil, mis on sageli jutustava tööna huvitavam, kuid mida peetakse akadeemilises kirjutises sobimatuks.