Kirjandusteose toon on kirjanduslik tehnika, mida kirjanik kasutab oma lugejatele suhtumise edastamiseks. Selline suhtumine võib olla tema subjektide, lugejate või mõlema suhtes. Kirjanikud saavad häälestada nii ilu- kui ka mitteilukirjanduslikele teostele ning edastatavad hoiakud esindavad olenevalt teose iseloomust autorit, jutustajat või tegelasi. Kirjanikud saavad kasutada paljusid elemente, et luua palju erinevaid toone, sealhulgas ametlikke või mitteametlikke, humoorikaid või kaineid ning isiklikke või kaugeid. Kuigi teose toon võib aidata meeleolu edasi anda, peavad kirjanikud ja lugejad mõistma, et toonid ja meeleolud ei ole sama asi.
Diktsioon või sõnavalik võib olla kõige kergemini äratuntav vahend kirjandusteose tooni määramiseks, kuid kirjanik võib kasutada ka mitmesuguseid muid kirjanduslikke tehnikaid. Näiteks võib kirjanik korraldada oma sõnad kindlal viisil, et saavutada teatud mõju, praktika või uurimus, mida nimetatakse süntaksiks. Ta võib kasutada ka kujundlikkust, mis on viis, kuidas sõnu kasutada lugejate mis tahes või kõigi meelte poole pöördumiseks, ning sageli kasutatakse metafoore ja sarnasusi. Kirjanikud manipuleerivad teatud toonide saavutamiseks sageli detailidega, lisades need või jättes need välja. Kõik need tehnikad võivad hoida tooni kogu töö jooksul samaks või seda muuta või edasi arendada, mis mõnikord juhtub.
Tooni võib leida peaaegu igat tüüpi kirjandusest. Kui ilukirjanduslikud teosed, nagu romaanid, novellid, näidendid ja novellid, edastavad toone, on need toonid tavaliselt teoste jutustajate või tegelaste hoiakud. Samuti, kui mitteilukirjanduslikud teosed, nagu ajakirjaartiklid, memuaarid ja elulood ning dokumentaalfilmid, edastavad toone, on üldiselt autori hoiakud. Pidage meeles, et need pole siiski konkreetsed reeglid. Romaanide toonid võiksid väljendada autori suhtumist, nii nagu dokumentaalfilmide toonid võisid väljendada subjektide hoiakuid.
Võib-olla on kirjutis, mis kõige äratuntavamalt kasutab kirjanduslikku toonitehnikat, luule. See võib olla tingitud sellest, et luuletused on loodud emotsioonide ja tunnete edastamiseks. Luuletajad kasutavad seda tehnikat, et aidata oma lugejatel neid emotsioone ja tundeid paremini mõista. Nii nagu teiste ilukirjanduslike ja mitteilukirjanduslike teoste puhul, võivad ka luuletuste toonid olla kirjanike hoiakud või jutustaja või subjekti hoiakud.
Oluline on mõista, et kirjandusteose toon ja meeleolu ei ole sama asi. Kirjanikud ja lugejad ei tohiks neid sõnu vaheldumisi kasutada. Kui inimene kirjeldab teose meeleolu, kirjeldab ta enamasti emotsioone või tundeid, mida teos talle pärast lugemist tekitas. Seetõttu on meeleolu pigem kirjanduslik termin, toon aga tegelik kirjanduslik tehnika. Kirjanikud saavad kasutada toonide loomise tehnikat, et aidata neil meeleolu luua.