Kips on mineraalse ühendi, mida nimetatakse kaltsiumsulfaatdihüdroksiidiks või lubisulfaadiks, levinum nimetus. Tavaliselt leidub seda maa all lubjakivi või muude aurustumisel tekkinud mineraalide leiukohtade läheduses. Üks levinumaid toorkipsi vorme on puhas valge kristall, mida nimetatakse alabasteriks. Teine töötlemata tüüp moodustub kõrbemaastikul ja selle kristallid meenutavad lille kroonlehti. Sel põhjusel nimetavad paljud inimesed seda kaltsiumsulfaadi vormi “kõrberoosiks”.
Kuna kipsis olevad kaltsiumi- ja väävlimolekulid on keemiliselt veega seotud, kuumutatakse seda materjali regulaarselt, et eemaldada 50–75% selle algsest niiskusest. Saadud pulbrit nimetatakse põletatud kipsiks, kuigi selle valge või poolläbipaistev värvus ei muutu. Seda dehüdreeritud vormi hinnatakse selle võime pärast tahkuda peaaegu kohe pärast vee lisamist. Seda turustatakse kui vormimisainet Plaster of Paris ja seda kasutatakse tavalise koolikiidi valmistamiseks.
Teine levinud kipsi kasutusala on kipsplaadi paneelide moodustamine. Kodu ehitamise ajal naelutatakse need paneelid oma kohale, et moodustada valmis sein. Kips on loomulikult tule- ja kuumuskindel, mis aitab moodustada tõkke põlevate puitkarkasside ja ruumi enda vahel. Neid kipsplaate saab mõõtu lõigata ka ilma keerukate tööriistadeta, muutes need ideaalseks ehitusmaterjaliks.
Kipsi kasutatakse ka liigse savi tõttu nõrgenenud pinnase tugevdamiseks. Aednikud parandavad regulaarselt nõrka mulda, lisades selle materjali kihi, mis ei muuda mulla happesuse taset. Kipsiga rikastatud mulda võib kasutada ka alternatiivina pudrumudale, mis kipub pärast aastatepikkust vihmaveega kokkupuutumist lagunema.
Oma kõvenemisomaduste tõttu on kips populaarne tsemendisegude koostisosa. Seda kasutatakse ka mõnes hambapastas kerge abrasiivina, kuna seda peetakse mittetoksiliseks aineks. Mohi mineraalse kõvaduse skaalal peetakse ühendit 2-ks, kõvemaks kui talk, kuid pehmemaks kui lubjakivi.