Enamiku kinnisvara võib liigitada kas elamu-, äri- või maaks. Kinnisvara loetakse kinnisvarainvesteeringuks, kui omanik seda ei kasuta isikliku elukoha või põhitegevusena; kinnisvarainvesteering võib hõlmata üürikodu või kortermaja. Iga sellise kinnisvara tagatiseks kasutatud raha loetakse kinnisvarainvesteeringu rahastamiseks.
Kinnisvarainvesteeringute finantseerimist ei paku kõik laenuandjad. Paljud laenuandjad pakuvad rahastamist ainult ostjatele, kes plaanivad kinnisvara oma peamise elukohana hõivata. Kinnisvarainvesteeringute rahastamise saamiseks peavad potentsiaalsed ostjad otsima laenuandjaid, kellel on kinnisvarainvesteeringute laenuprogrammid. Kinnisvarainvesteeringute finantseerimist pakuvad kommertspangad, hoiu-laenufirmad, krediidiühistud, kindlustusseltsid ja teised ärieesmärgil kinnisvaralaenamisega tegelevad laenuandjad.
Levinuim kinnisvarainvesteeringu laenuprogramm on mõeldud 1-4 ühikulise eluaseme ostmiseks. See hõlmab ühepereelamut, dupleksi-, tripleksi- või neljapoolset maja. Laenuandjad käsitavad investeerimise eesmärgil elamukinnisvara, mis on suurem kui viis ühikut, üldiselt ärikinnisvarana.
Kinnisvarainvesteeringute rahastamist on raskem saada kui tavalisi laene mitmel põhjusel. Kuna investor kinnisvaras ei ela, loobub ta suurema tõenäosusega laenust, kui kinnisvara väärtus langeb alla laenusumma. Seda olukorda nimetatakse veealuseks olemiseks. Pangad peavad kinnisvarainvesteeringute laene sageli kõrge riskiga laenudeks ning nõuavad seetõttu kõrgemat intressi ja pakuvad lühemaid tagasimakseperioode kui tavalaenud. Neid laene on ka järelturul raskem müüa.
Kuigi tavaliselt ei saa omanik maatükil üksi elada, võib ta plaanida ehitada sellele maale kodu, kus elada. Sel eesmärgil ei käsitleta maad kinnisvarainvesteeringuna; samuti ei kasutaks omanik maa ostmiseks kinnisvarainvesteeringute rahastamist. Kui maad kasutataks kinnisvara ehitamiseks, mida hiljem renditakse või müüakse kasumiga, ilma et omanik sellel kunagi elaks, loetaks seda kinnisvarainvesteeringuks ja omanik saaks maa ostmiseks kasutada kinnisvarainvesteeringu rahastamist.
Ärikinnisvara, mida omanik/ostja kasutab üksi, näiteks ühes jaemüügihoones, näiteks restoranis või autokaupluses, loetakse omaniku kasutuses olevaks kinnisvaraks, mitte kinnisvarainvesteeringuks. Kui ärikinnisvara kasutaksid omanik ja teised üürnikud, loetaks kinnisvara kinnisvarainvesteeringuks. Sellise kinnisvara hulka võib kuuluda mitme üürnikuga kaubanduskeskus või büroohoone.