Kingasarve on riietumisabi, mida kasutatakse liibuvate kleitkingade, spordijalatsite või saabaste suunamiseks. See koosneb pikast õhukesest metallist, plastist või muust materjalist tükist, mis asetatakse kindlalt vastu jalatsi tagaosa, mida jalatsite terminoloogias nimetatakse loenduriks. Kasutaja konts libiseb vastu sarve siledat pinda, võimaldades jala jalanõusse asetada ilma letti kahjustamata või väänamata. Mõnel mudelil on pikendatud käepide, teistel aga lühike tera, mis kõverdub käepidemeks.
Ajal, mil pidulikud jalatsid olid normiks, oli kingasarve kodus sama levinud kui juuksehari või vihmavari. Seoses edusammudega jalatsite disainis ning üleminekuga vabaajakasutuseks mõeldud spordijalatsite ja -saabaste poole on need muutunud palju harvemaks. Paljud inimesed, kes omavad seda tänapäeval, kasutavad seda tõenäolisemalt, et vältida liigset painutamist pärast operatsiooni või muid meditsiinilisi olukordi. Jalatsite jalga panemine võib muutuda ka eakatele väljakutseks, seetõttu reklaamitakse tervisekataloogides seda tööriista sageli riietumisabivahendina koos muude ulatuse pikendajatega.
Kinga sarv võib olla valmistatud metallidest, nagu alumiinium, messing või roostevaba teras, epoksükattega. Plastik on samuti levinud materjal, nagu ka luu või elevandiluu. Tõesti, kasutada võib mis tahes materjali, mis võimaldab kasutajal kannal kergesti alla libiseda.
Seadme ühes otsas on ümar tera, mis on kumer, et see sobiks enamiku kingade sisemusse. Kumer ots surutakse vastu jalatsi tagaosa ja kasutaja konts libiseb mööda nõgusat külge. Sarve ots näeb sageli välja nagu pardi nokk. Tera küljes võib olla käepide, mis ulatub kasutaja põlvepiirkonna lähedale. Ots võib olla dekoratiivne või muu riietumisabi, mis on mõeldud rõivaste kinnitamiseks.
Selle seadme nimi on muutunud ka üldkeele osaks kui metafoor jõu abil lisaruumi loomiseks. Inimene võib öelda, et erakorraline patsient on vastuvõturaamatusse “kingastatud” või viimase hetke lisa “kingata” pooleliolevasse õigusakti.