Kindlustusvarade vastutuse juhtimine (ALM) on protsess, mille käigus uuritakse kindlustusseltsi avatust varade ja kohustuste riskile, määratletakse riskitaluvus ja finantseesmärgid ning kavandatakse meetmed, mida ta peaks ette võtma, et nende eesmärkide saavutamisel riskitaluvust piirata. Elukindlustusandjad on eriti avatud varade ja kohustuste mittevastavusele, arvestades nende kohustuste pikaajalist iseloomu. Riskide paremaks hindamiseks ja juhtimiseks vaatavad kindlustusandjad varade ja kohustuste kestust. Stsenaariumide testimine ja dünaamiline finantsanalüüs on kaks kindlustuse ALM-is kasutatavat tehnikat.
Kindlustus ALM-risk on risk, mis tekib varade ja kohustuste tingimuste mittevastavuse korral, mis sunnib ettevõtet ebasoodsate tingimuste korral varasid ostma ja müüma või kohustusi võtma. Kõige tavalisemad ALM-riskid on kahte tüüpi intressirisk. Esimene on reinvesteerimisrisk, kui varasid tuleb investeerida siis, kui intressimäärad on madalad ja varade tase kõrge. Teiseks on deinvesteerimisrisk, kui varad tuleb maha müüa, kui hinnad on madalad ja intressimäärad kõrged. Muude riskide, nagu valuutarisk, aktsiarisk ja riigirisk, juhtimine on samuti kindlustus ALM-i strateegia osa.
Pangandusasutuste eesotsas 1970. aastatel, kui intressimäärad muutusid järsult kõikuvaks, muutus intressiriski juhtimine elukindlustusseltside jaoks suureks murekohaks, mis tõi kaasa kindlustuse ALM-i. Elukindlustusmaksed on lukustatud koguni 30 aastaks, seega peavad kindlustusandjad leidma stabiilse tootlusega investeeringud kogu nende poliiside eluea jooksul. Reinvesteerimisriskid on ilmsed, sest tulevased preemiad tuleb investeerida ka siis, kui nende tootlus on madalam praeguse hinnakujunduse katmiseks vajalikust intressimäärast. Samuti on kindlustusseltsid avatud investeerimisriskile, kui kahjude või muude kulude katteks tuleb vara müüa isegi madala hinnaga. Tõusvate intressimäärade mõju võib süvendada peatatud poliiside saamata jäänud kasum, kuna tarbijad otsivad tulusamaid finantsinstrumente.
Peamine kindlustuse ALM-i riskihindamise tööriist on mõõdik, mida nimetatakse kestuseks, mis mõõdab vara tundlikkust intressimäärade muutuste suhtes. Positiivne kestus tähendab, et hind ja intressimäärad on pöördvõrdelised; vara hind tõuseb, kui intressimäärad langevad. Negatiivne kestus tähendab, et hind ja intressimäärad on otseselt proportsionaalsed; vara hind tõuseb intressimäärade tõustes. Intressiriski hindamiseks kasutatakse ka kumerust, mis on kestuse muutumise määr.
Intressiriski vähendamiseks kasutatakse paljusid riskijuhtimisstrateegiaid, sealhulgas pühendumist ja immuniseerimist. Pühendumine on see, kui ettevõtted viivad oma varadest laekuva raha ja kohustuste raha väljavoolu, kaitstes end intressimäära muutuste mõjude eest. Kuigi pühendumine ideaaljuhul vähendab intressiriski, on rahavoogusid väga raske täpselt ennustada. Immuniseerimine on see, kui ettevõtted ühtivad oma varade ja kohustuste kestuse ja/või kumeruse. Immuniseerimise raskus seisneb selles, et leida ja mõista piisavaid varade ja kohustuste kombinatsioone, mis vastavad valdkonna maksevõimenõuetele.
Kahjukindlustusseltsid tegelevad tavaliselt ALM-riskide mõjuga ettevõtte tasandil, analüüsides oma finantsstabiilsust tervikuna, selle asemel, et pühendada konkreetseid ressursse ALM-i kindlustusele. Nad kasutavad dünaamilist finantsanalüüsi (DFA), mis on lähenemisviis, mis simuleerib tuhandeid juhuslikke ettevõtte tulude stsenaariume. See on edasiminek elukindlustuses tavaliselt kasutatavast deterministlikust lähenemisviisist, mida nimetatakse stsenaariumitestimiseks ja mis tugineb kindlustusjuhtimise meeskonna oskustele ja kogemustele, et valida parimad, halvimad ja tõenäolisemad stsenaariumid.